Miks noorteorganisatsiooni juhtimise kogemus varsti väga oluliseks muutub?
Viimasel ajal on vabatahtlikust tegevusest ja laiemalt kolmandast sektorist palju juttu. Nüüd paari päeva jooksul on mulle silma jäänud kaks olulist mõtet – üks Jeanne Meister’ilt, raamatu “2020. aasta töökoht” autorilt, kes kirjutab sellest, kuidas juhtimine muutumas on ning teine mõte on pärit Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellamilt ETV-le antud intervjuust.
Vabaühenduste kogemus nõutud erasektoris
Meister usub, et juhid peavad järgmise kümnendi jooksul muutuma sallivamaks nii erinevate kultuuride, väärtushinnangute kui ka põlvkondade suhtes ning et selles osas on oluline roll mängida just vabatahtlikel organisatsioonidel.
“Milleeniumilapsed on esimene põlvkond, kus need erinevused on juba suhteliselt märgavatavad, näiteks paljud selle põlvkonna noored töötavad või töötasid enne tööle asumist vabatahtlikuna ning on näinud teistsugust maailma. Nende väärtushinnangud on muutunud ja nad eeldavad tööandjalt sarnaseid väärtushinnanguid (Sellest olen ka ise Päevalehe veergudel veidi kirjutanud).”
Meister ennustab, et juba lähitulevikus näeme senisest rohkem firmasid, kes sarnaselt IBM-ile loovad oma tulevastele juhtidele võimalusi oma ettevalmistuse käigus töötada vabatahtlikuna arengumaades. Järgmise paarikümne aasta jooksul jõuame ka sinna, et suurfirma juhiks saamise vältimatuks eelduseks on avalikus sektoris juhina töötamine – sellest saab oluline osa juhi “tehtud tööde portfolio-st”. (Allikas www.juhtimine.ee)
Juhikarjäär kolmandas sektoris?
Näiliselt veidi vastandlikult, kuid mulle tundub, et tegelikult üsna sarnaseid trende silmas pidades, on oma arvamust avaldanud ka Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam, sedakorda küll avaliku sektoriga seoses: “kui me tahame olla partnerid riigile, siis selleks peavad olema inimesed, kellel on aega pühenduda ja kelle karjäär võib-olla olekski vabasektoris. On väga vähe räägitud, et inimene võib oma elu eladagi nii, et liigub ühest ühendusest teise ning paneb asju käima ja ongi vabasektori liider,” ütles Hellam. Vaata tema intervjuud siit.
Olles elanud kogu oma elu teadmisega, et sisuliselt on kaks valikut (kui jätta välja nö. nälgivad ametid…): erasektor või riigitöö, siis on see üks ütlemata oluline mõte.
Kõigile tundub täiesti normaalne, kui noor inimene, näiteks tudeng, on tegev vabatahtlikus organisatsioonis, MTÜ-s või SA-s ning teeb kas täiesti tasuta või väikese kompensatsiooniga veidi toredaid projekte. Kuid kui keegi leiab, et see ongi see, mida ta oma elus teha tahab, siis põrkub ta kiiresti kahtluste ja ebausu vastu – a la “kes sind siis üleval pidama hakkab?”…
Samas tundub mulle aga, et kunagi varem ei ole nii paljud inimesed võtnud seda tõelise alternatiivina eelmainitud kahele võimalusele. Eestis on juba päris palju näha taolisi võimalusi pidevalt juurde tekkimas (majandusraskuste kiuste) ning sellised nn. “vabasektori liidreid” järjest rohkem kerkimas, kuid praegu on see siiski veel suuresti käimata rada ning ilmselt täis uusi üllatusi ja ootamatuid raskusi.
Igas mõttes oluline
Kokkuvõtteks võib aga ilmselt tõdeda, et ükskõik siis, kas eesmärgiks on midagi olulist ära teha era-, avalikus- või kolmandas sektoris, on igal juhul paljudele inimestele järjest selgemaks saamas, et kogemused vabatahtlikes (noorte)organisatsioonides ei ole lihtsalt ajaviide, vaid tõeliselt oluline osa tuleviku juhtide karjäärist. Seetõttu on mul hea meel pidevalt enda ümber näha kõiki neid toredaid aktiivseid vabatahtlikes organisatsioonides tegutsevaid noori ning koos nendega sellesse uude ja põnevasse maailma liikuda.