Kust tuleb Trump ja kuhu kadus teadusraha?

Esialgu avaldatud Müürilehe veergudel. Hiljem ka Postimehe arvamusküljel.

Francis Fukuyama 90ndatel väljakuulutatud „ajaloo lõpu” naeruvääristamine on juba muutunud klišeeks. On selge, et Nõukogude Liidu lagunemisega ei saabunud igavene rahu ning maailm ei saanud valmis.

Häda on aga selles, et väga paljud jäid Fukuyamat uskuma ning tegid sellest lähtuvalt hulganisti laiaulatuslikke otsuseid. Need otsused on nüüd jõudnud ringiga tagasi kogu läänemaailma kummitama. Trumpi, Le Pen’i, Orbáni ja Eestis EKRE näol.

Vahetud põhjused pigem arusaadavad

Väga vahetus mõttes paistavad muidugi ülemaailmsete radikaalsete poliitiliste liikumiste edu taga olevat üsna selged asjaolud: globaalne majanduskriis ja aeglane toibumine sellest, mille taustal on omakorda pidev varalise ebavõrdsuse kasv, USA konservatiivse meedia äärmuslik Obamale ja liberaalsele maailmavaatele vastandumine viimase 8 aasta jooksul, Iraagi sõja järellainetusena prahvatanud araabia kevad, selle tulemusena omakorda kodusõdadesse langenud Lähis-Ida riigid ning globaalse terrorismi poolt tingitud rändekriis. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt.

Ükski neist asjaoludest ei tundu aga seletavat põhimõttelisemalt, kuidas on võimalik, et nii suur osa lääneriikide elanikkondadest pärast maailmasõdade õudusi ja külma sõja ohte on valmis tänaste sündmuste tulemusena nii kergelt loobuma senise maailmakorra alustest ning toetama kõva rusikaga meelelahutajaid.

Ka Eestis on varem olnud suuremaid majanduskriise, rohkem vaesust ja ebavõrdsust, rääkimata kogu Nõukogude aja kestnud lääne liberaalsete väärtuste vastasest propagandast. Miks tõuseb EKRE aga just nüüd?

Populistlik radikaalsus täidab tühimikku

Mul on isiklikult järjest enam aimdus, et kogu lääne ühiskond on elanud viimased aastakümned justnimelt selles ajaloo lõpu vaimus. Leidnud, et ühiskond on valmis ega vaja enam uurimist või mõtestamist. Piisab tehnoloogia arendamisest ja Taavi Rõivase legendaarse väljendiga ühiskonna „peenhäälestamisest”. Selle tulemuseks on aga ühiskonnad, mis ei oska iseenda jaoks vastata, miks demokraatia ja inimõigused peaksid olema paremad kui populistlikud diktaatorid.

Ma väidaksin isegi, et suuresti mitte keegi ei tegele juba mitukümmend aastat nende alusarusaamade sisustamise ja selgitamisega. Neid arusaamu on ainult deklareeritud, eeldades, et kõik teavad ja mõistavad. Eeldades, et ühiskonnaõpetuse tunnis saadakse selgeks.

Ma arvan, et eeldatud on valesti. Et inimesed päriselt ei teagi, mida need sõnad tähendavad. Et suurem enamus inimestest ei tunne meie ühiskonnakorralduse aluseks olevaid ideid, ega suuda iseendale ega oma lastele seletada, mis on demokraatia, mis on inimõigused, mis on ideoloogia, mis on poliitika, mis on riik…

Kõigi meie tänaste keeruliste ühiskondlike protsesside tingimustes otsivad ja vajavad inimesed aga just nüüd hädasti selgitusi. Valitsevad poliitilised jõud neid selgitusi aga juba mõnda aega ei anna. Pigem manitsevad ja isegi mõnitavad. Süüdistavad sallimatuses ja rumaluses.

Sellest kõigest lähtuvalt väidan, et Trumpi ja EKRE taolised jõud ei veena mitte inimesi ümber, vaid nad täidavad tühimikku. Nad seletavad pea ainsatena inimestele, mis maailmas toimub ja kuidas sellesse suhtuda. See on oluline koht.

Mulle tundub, et me oleme unustanud, et kui me ei tegele pidevalt ühiskondlike protsesside mõtestamisega inimeste jaoks arusaadavaks, siis ühel hetkel on keegi teine täitnud selle vaakumi oma arusaamadega. Ning siis me üllatume, kui radikaalide sõnavõttudele ei järgne meie jaoks ootuspärast hukkamõistvat reaktsiooni. Me oleme harjunud eeldama, et kõik lähtuvad samadest alustest, samast „kriteeriumist”, nagu väitluses öeldakse. Niivõrd oleme me sellega harjunud, et ei ole tundnud enam vajadust neid asju korrata ja selgitada.

See on loonud pinnase äärmuslikult radikaalsete ideede kinnitumiseks inimeste peadesse. Me arvasime, et need küsimused on lahendatud ja ajalukku jäetud, kuid me unustasime, et miski ei püsi ise. Me võime umbrohu välja kitkuda ja banaanipuu asemele istutada, kuid kui siis unustame seda kasta ja rohida, avastame ühel hetkel õudusega, et mitte ainult ei ole banaanipuu surnud, vaid ka umbrohi on tagasi tugevama ja vihasemana.

Innovatsioon vs olemasoleva haldamine

Selle olukorra põhjuseid ei ole omakorda keeruline leida – väidan, et lääne ühiskond on ajaloo lõpu vaimus vajunud tehnoloogilise innovatsiooni poole kaldu. Tsiteerides Tartu Ülikooli rektorit, kes pidi kurvalt tõdema, miks ühiskonnateadusi rahastatakse vähem: „…kogu Euroopa Liidus ja meil ühe osana sellest on viimastel aastatel tõesti rõhutatud rohkem seda teadust, mis nii-öelda igapäevast kasu majandusele ja ühiskonnale peaks andma. Paraku siin tuleb tunnistada, et tihtipeale eelistatakse täppis-, rakendus-, loodusteadusi…”.

Innovatsioon, Eesti puhul kõiksugused IT lahendused ja e-riigi kuvand, on muidugi positiivne, kuid tundub, nagu me oleks uskuma jäänud, et piisab sellest, kui suunata ressursid vaid tehnoloogilisse arengusse ning küll siis ülejäänud ühiskond endaga ise hakkama saab. Arendame tehnoloogiat, saame rikkamaks ja küll siis ühiskond hakkab ise paremini toimima.

Mulle tundub, et me näeme täna kogu läänemaailmas, et see eeldus ei vasta tõele. Me näeme, et tehnoloogilise arengu kõrval on vaja näha ka palju vaeva olemasolevate ühiskondlike süsteemide alalhoidmise nimel. Me näeme sotsiaalseid probleeme, ebavõrduse kasvu ning seda, kuidas klassikalised poliitilised ideoloogiad ja ühiskonnateooriad ei suuda neid uusi väljakutseid enam lahendada. Teadusvaldkonnad, mis nende lahenduste arendamisega aga tegelema peaksid, on olnud Eestis ja mujal maailmas süsteemselt alarahastatud ning isegi põlu all. Tänases olukorras paistab mulle aga üsna selge olevat, et tehnoloogilise arengu kõrval ja sageli justnimelt sellest tingituna on vaja jätkuvalt arendada meie filosoofilist ja sotsiaalteaduslikku arusaama ühiskonnast ning selle korraldamisest.

Ühiskonna mõtestamine peab jätkuma

Me arvasime, et ajalugu on läbi ning nüüd võime pöörata tähelepanu vaid tehnilistele innovatsioonidele. Ma arvan, et me eksisime. Ma arvan, et meil on jätkuvalt väga vaja filosoofe, kultuuri- ja sotsiaalteadlasi, ajakirjanikke, ametnikke ning õpetajaid, kes oskavad ühiskonnas toimuvat mõtestada ja selgitada.

Sotsiaal- ja humanitaarteaduste tagaplaanile lükkamine on olnud viga. Meie innovatsiooni ja olemasolevate süsteemide haldamise tasakaal on paigast läinud ning selle tulemusena võime kogemata kaotada erinevates riikides üle maailma liberaalse demokraatia alused. Raske on nüüd hetkega mitmekümne aasta tegemata tööd ümber pöörata, kuid selge on see, et käed rüppes ootamine kindlasti ei aita. Alustame aga tunnistamisest, et oleme teinud vea ning liigume siit edasi.