loader image

Facebooki grupid on uued salongid

Facebooki grupid on uued salongid

Esialgu toimetatud ja avaldatud Sirbis, siis ka Postimehes. Foto: Jacek DylagUnsplash

Platvormid, mis on toonud kaasa populismi edu, on ehk samal ajal loomas eeldusi demokraatia paremaks toimimiseks. Pärast Donald Trumpi USA presidendiks valimist ja Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise referendumit on kõikjalt kuulda jutte demokraatia paratamatust lõpust. Ent millisest demokraatiast me üldse sel puhul räägime?

Saksa sotsioloog ja filosoof Jürgen Habermas kirjeldab 1962. aastal avaldatud „Avalikkuse struktuurimuutustes“ protsesse Suurbritannias ja Prantsusmaal (osaliselt ka Saksamaal) XVIII ja XIX sajandil. Need tegid mõneks ajalooliseks hetkeks võimalikuks sellise demokraatliku täiuse, mida me siiamaani ideaalist rääkides ette kujutame. Sellise, kus ajakirjanduses arutletakse riikliku tähtsusega küsimuste üle ning inimesed päriselt loevad, kirjutavad ja mõtlevad kaasa. See arutelu jätkub loomulikult parlamendis, kus jõutakse tugevamate argumentide baasil konsensusele ja võetakse vastu ratsionaalne otsus.

Kogu ühiskonda kaasavana pole sellist olukorda muidugi kunagi nähtud. Seda pole ka Habermas tegelikult väitnud ning on määratlenud üsna selgelt need, kes tollases demokraatias osalesid: jõukad (maa- ning kapitaliomanikud) ja haritud kõrgklassi liikmed ehk vastselt jõukaks saanud kaupmeeste ja vana õukonna-aadli hajusalt seotud seltskond. Osaluspiirangutest hoolimata oli siiski tegemist Ateena polise järgselt kõige ilusama demokraatliku ideaali teostumisega: Habermasi sõnul viisid kriitiliselt arutleva publiku vestlused ratsionaalsete järeldusteni, millest seetõttu lähtusid (ning pidid lähtuma) omakorda riigi institutsioonid.

Kui seda sorti avalikku arutellu siiski oleks suudetud kaasata kogu ühiskond, ilma et põhimõtetes oleks järeleandmisi tehtud, oleks ehk jõutud sellise demokraatia ideaalini, mille puudumist märgatakse praegu üha enam kõikjal populismilaineis hulpivates lääneriikides. Kahjuks sai massikultuur sellele ideaalile üsna pea saatuslikuks.

Habermasi järgi küpses kriitiliselt arutlev avalikkus esmalt kunsti, kirjanduse ja laiemalt kultuurivaldkonnas. Siinkohal on kõige olulisemad just kirjanduse üle arutlejad. Kodanlus luges innukalt, kuid tollal ei olnud tegemist individuaalse tegevusega nagu tänapäeval: loeti selleks, et arutada ja mõtestada loetut koos teistega. Loeti, arutati ja kirjutati ning seejärel korrati kogu protsessi.

Igas korraliku kodanlase kodus oli eraldi ruum (salong), et korraldada (pool)avalikke arutelusid kõikvõimalikel teemadel, mis parasjagu õhus olid. Arutelude tulemused pandi kirja ning levitati neid kirjade ja salongiajakirjade vahendusel teistes salongides, kus nende üle omakorda arutati ning pandi kriitika ja täiendused jällegi kirja. Niimoodi tekkis ja arenes salongide võrgustik.

Kriitiliselt kultuuri üle arutleva publiku olemasolu võimaldas tekkida ka laiemal arutelul poliitiliste ja ühiskondlike küsimuste üle. Nii juhtuski, et esialgu ohutuna paistnud kirjandusarutelu pani aluse poliitilistele aruteludele, mida võim peatselt enam ignoreerida ei saanud. Veel enam, vähemasti Suur­britannias olid võimukandjad ise neis aruteludes algusest peale osalised ning viisid need protsessid üsna orgaaniliselt samm-sammult arutleva demokraatia institutsioonideni. Parlament oli toona kõige mõjusam ühiskonnaküsimuste üle arutlev salong, mis osales samamoodi salongide võrgustikus. Salongidevahelisest kirjavahetusest arenes välja tänapäevases mõttes ajakirjandus, millest sai kogu ühiskondliku arutelu pidev vahendaja ja selle sisuline eestvedaja (mitte lihtsalt kajastaja).

Oluline on siinkohal märgata, et see hajus võrgustik osales pidevas õppimise ja üksteise valgustamise protsessis – kriitiliseks ja kaasamõtlemisvõimeliseks kasvati arutledes.

Arutlev demokraatia sai võimalikuks tänu sellele, et salongides õpetati inimesi kõigist olulisematest teemadest aru saama, mitte nendega lihtsalt kursis olema. See arutelu, mis oli palju enamat kui lihtsalt uudiste ja info liikumine võrgustikus, lõi eelduse, et avaliku arutelu tulemusi võis pidada ratsionaalseteks ja mõistlikeks. See andis alust nõuda, et avalik arutelu peab kujundama demokraatlikke otsuseid.

Habermas väidab, et ühesuunalise kommunikatsiooniga massimeedia tekke ja levikuga kadusid sellise demokraatliku arutelu eeldused. Modernse riigi massimeedia ja -kultuuri eesmärk ei olnud enam asjalik arutelu ega valgustus, pigem allutati avalik ruum kommerts- ja propagandasisuga, mida ühendas just vastupidiselt soov mõjutada inimeste käitumist nii, et lugeja ei saaks aru, et teda on mõjutatud. Maailm on muidugi palju keerulisem kui ükski mudel (või veel vähem selle kiire ülevaade), aga selle pealt jõuame nüüd lõpuks tagasi tänapäeva.

Facebookis on 1,8 miljardit aktiivset kasutajat (2. XI 2016 seisuga). See on 51% kõigist maailma internetikasutajatest ja peaaegu veerand kogu planeet Maa elanikkonnast! Neist üle ühe miljardi kasutab igakuiselt Facebooki gruppe.

Grupp pole sama, mis leht (page) ja kasutaja sein (timeline). Lehti kasutavad peamiselt organisatsioonid ning interaktiivsetest võimalustest hoolimata on need siiski pigem massimeedia moodi ühesuunalised: leht räägib oma jälgijatega, kes saavad küll postitusi kommenteerida, kuid jäävad üldjuhul reaktiivsesse rolli. Oma seinal on kasutajad muidugi aktiivses rollis, postitades täpselt seda ja sel teemal, nagu endale meeldib. Seejuures postitatakse mingis mõttes kõigile ja samal ajal ka mitte kellelegi konkreetselt, mis on viinud selleni, et kasutajate seintel leiab vähem arutelu ja rohkem isiklikke (Habermasi tähenduses intiimseid) postitusi: perekondlikud sündmused, oma saavutused, koduloomade tegemised jne. Grupid on aga teistsugused. Seal on kasutaja korraga nii reaktiivses kui ka aktiivses rollis (saab ise arutelusid algatada) ning samal ajal on grupi näol olemas konkreetsem sihtrühm, keda oma seinal ei ole: käsitöösõpradel käsitöösõbrad, EKRE sõpradel EKRE sõbrad, loomasõpradel loomasõbrad jne. Selle tulemusena on gruppides tekkinud arutelud ühiskonnateemade üle ning kasutaja pole enam lihtsalt eraisik oma intiimsete teemadega, vaid poolavalik arutleja kogu grupile huvi pakkuvatel teemadel.

Olen ise viimastel aastatel järjest enam gruppides toimuvat jälgima hakanud, viimase aasta jooksul juba rohkem teadlikult ja mõtestada püüdes. Aktiivsemates gruppides püstitatakse Eestis 15–25 teemat päevas, iga postituse all on lugeda paarikümne kuni paarisaja inimesega arutelu. See tähendab, et iga olulisem uudis ja arvamusavaldus arutatakse omavahel läbi, mitte ei jääda lihtsalt passiivseks lugejaks. Sellist ühist mõtestamist ei ole avaliku arvamuse sfääris olnud kodanluse salongide ajast saadik.

Minu hüpotees on, et neis gruppides toimub järjest rohkemate inimestega samasugune kollektiivne sotsialiseerumise, õppimise ja vastastikuse valgustamise protsess, mis kunagises kodanluse salongide võrgustikus. Mulle tundub, et neis gruppides on vaikselt taastekkimas arutlev seltskond – kas just päris kriitiliselt arutlev, aga pidevalt kriitilisust õppiv avalikkus.

Kriitilisus kasvatab reaktsiooni ja nii pole õige vaadata neis gruppides toimuvat staatiliselt. Iga reaalelu ilming, mida neis gruppides toimuv mõjutab (Brexit ja Trumpi valimisvõit näiteks), jõuab sinna tagasi ning tingib refleksiooni, mis esialgsest lihtsast grupihoiakust (nt eliidile vastandumine) paratamatult edaspidi lahkneb ja nõuab omakorda mõtestamist.

Samamoodi jõuab gruppides arutatu üha enam traditsioonilisse meediasse, mille vahendusel suhestuvad grupid ka omavahel. Mis muud on see, kui EKRE sõprade klubi arutab artiklit, mille kirjutab keegi, kelle arusaamad on kujundanud arutelud grupis „Virginia Woolf sind ei karda“? Mulle tundub järjest enam, et tegemist on üksteist valgustavate salongide ja sellest tuleneva kriitiliselt arutleva avalikkuse taastekkega.

Ühelt poolt on praegu toimuv võrreldav kunagise kodanliku avalikkuse tekkega, teiselt poolt on aga praegune protsess mahukam ja jõuab suurema arvu ühiskonnakihtideni, mistõttu on ka selle ühiskondlik mõju mõõtmatult suurem (meenutagem, et Facebooki kasutab veerand planeedi elanikkonnast). Oleme ehk lõpuks jõudmas päriselt selle täiusliku demokraatiani, millest Habermas kunagi unistas.

Muidugi, me oleme alles õppimise etapis ja see võtab aega. Miljardite inimeste kollektiivne (väitlusnormide ja reeglite kujunemine) ja individuaalne (harjumuste tekkimine) õpiprotsess on paratamatult aeglane. Kui mul on õigus (eksimisvõimalus on siiski suur, sest ühiskonnas pole paratamatuid protsesse), siis just need digiplatvormid, mis on teinud võimalikuks populismi esiletõusu, võivad aja jooksul osutuda laiapõhjalisema ja püsivama arutleva demokraatia olemasolu eelduseks.

Seega julgustan kõiki neis uutes salongides osalema, õppima selles uues vormis vestlema ning andma oma panuse selle uue avalikkuse tekkesse. Praeguses demokraatia toimimise mõttes kurbade trendide maailmas võib see olla üks väheseid lootustandvaid võimalusi.