Tuleviku kõrgharidus ja kuidas see täna kohale tuua

Esialgu avaldatud Universitas Tartuensis esseekogumikus. Kogumik on paberkujul leitav Tartu Ülikooli õppehoonetest.

Kunagi tähendas ülikool kohta, kus töötasid kümned teadlased, kelle juurde tuldi lähedalt ja kaugelt, et kuulata loenguid nende teadmistest. 2015. aastal oleme astunud pool sammu sellest ajast edasi, kuid teine pool on veel astuda. Ühelt poolt on täna ülikoolis teadlasi, kes tudengitega väga kokku ei puutugi. Teisalt on aga õppejõu roll muutunud ainult loengupidajast aktiivse arutelu loojaks, e-õppe materjalide tootjaks ning tudengi arengu toetajaks. Pakun oma essees välja nägemuse sellest, milline saab olema see järgmine pool sammu, mis praegu veel astumata on.

Spotify ei ole CD

Lugesin mõnda aega tagasi üht kõrvutust muusikatööstuse ja kõrgema hariduse vahel, kus toodi välja stsenaarium, millesse usun ning mille oma kirjelduse aluseks tahaksin võtta. Tuleb välja, et muusikatööstus oli kunagi palju võrdsem koht: keskmised ja kõige rikkamad muusikud ei erinenud oma jõukuse poolest üksteisest nii palju. Tänapäeval teenib aga käputäis maailmakuulsaid artiste kümnetes tuhandetes kordades rohkem kui keskmised muusikud.

Miks see nii on ja kuidas see juhtus? Põhjused on lihtsad. Kõigepealt tekkisid seaduslikule muusikaärile alternatiivina ebaseaduslikud muusika jagamise tööriistad internetis (Napster, Kazaa jne). Need hakkasid tekitama suuri auke muusikatööstuse kasumis ning selles olukorras õnnestus Apple’il veenda paljusid muusikaettevõtteid osalema nende alternatiivses lahenduses. Sündis iTunes’i veebipood. Muusikat tootvate ettevõtete kasumid hakkasid taastuma, lavale astusid järjest uued lahendused (Zune, Pandora, Spotify) ning kõik tundus sama rada edasi käivat. See tunne oli aga ainult näiline, selle pealispinnalt vaid tehnilise muutuse tulemuseks oli hoopis uus ajastu. Sellest aga üsna varsti pikemalt.

Praegune kõrgharidusmaastik on umbes samas olukorras nagu muusikatööstus kümme aastat tagasi. Pikka aega on kõike tehtud enam-vähem samamoodi, internetti on aga hakanud tekkima järjest uusi alternatiivseid ja tasuta õppeviise (Coursera, Khan Academy, TED-Ed) ning üle maailma on järjest suurem osa ülikoole hakanud tegema ise oma e-kursuseid, MOOC-e (massive open online course). Näiliselt tundub jällegi, et toimunud on tehniline muutus, kuid suurt midagi muud see ei muuda.

Tuleme tagasi muusikatööstuse juurde – mis siis juhtus? Internet pakkus inimestele järsku üleilmse valiku, võimaluse maksta ühe loo kaupa ning madalamad hinnad. Varasem süsteem, kus paljud artistid said tegutseda kohalikul tasandil, müüa seal oma CD-sid ning anda kontserte, asendus süsteemiga, kus tavaline muusikakuulaja sai valida kõigi maailma muusikute seast ja just seda ta ka tegi. Tekkisid üleilmsed staarid, kelle lugusid võisid interneti abil loetud nädalate jooksul kuulata sajad miljonid inimesed. Samal ajal jäi enamik kohalikke muusikuid oma niigi piiratud sissetulekust ilma.

Sama võib juhtuda kõrgharidusega. Esimesed ülikoolid juba pakuvad oma MOOC-idega kehtivaid diplomeid ja kraade. Need kursused on kordades odavamad kui teise riiki elama kolida ning saadud kraadid kõrgemalt hinnatud koolidest, kui seda on paljude inimeste kohalikud võimalused. Kui see suundumus jätkub, siis võib pikemas väljavaates korduda muusikatööstuse stsenaarium: mõned suured, tugevate tootemarkidega ülikoolid toodavad suurema osa maailma õppekursustest ning ülejäänud ülikoolid peavad kas sulgema uksed või leidma uue tegutsemisvormi.

Teadmuspõhise ühiskonna arengukeskused

Eks iga suundumus ja areng võib endaga kaasa tuua võimaliku utoopia ning ka düstoopia. Pakun välja ühe võimaliku utoopia, mille poole minu meelest liikuda võiks.

Ükskõik kui heaks saavad MOOC-id, on kaks asja, mida nad ei suuda ilmselt kunagi asendada. Kõigepealt kohalik koostöövõrgustik ettevõtete, praktikakohtade ja teiste asutustega, kuhu õppurid hiljem töötama tahaksid asuda. Teiseks, hoolimata pidevast suhtlusvahendite arengust, jäävad ka inimlik suhtlus ja koostöö (jt ülekantavad oskused) ilmselt oskusteks, mida veebi teel ei ole võimalik hästi arendada. Need on kaks väärtust, mida füüsiline ülikool saaks pakkuda ka näiteks 2100. aastal.

Mulle meeldiks mõelda, et 85 aasta pärast on maailma ülikoolidest saanud keskused, kus aeg-ajalt töötavad-õpivad pea kõik ühiskonna liikmed oma erinevatel eluetappidel. Kõigi inimeste igapäevane töö on tõenduspõhine ja eeldab teaduslike vahendite kasutust, seepärast ei ole 22. sajandi ülikoolis enam akadeemilist personali. Iga inimene võtab aeg-ajalt endale veidi aega, et oma valdkonda sügavamalt teaduslikult uurida. Need inimesed on korraga tulevikuülikooli teadlased, õppejõud ja tudengid ühes isikus.

Ülikoolist on saanud füüsiline ruum ja ideeline platvorm, kus tehakse ühiselt teadustööd ja õpitakse koostöö käigus arutelu toel. Mingis romantilises mõttes on see ringiga tagasiminek Sokratese ja Platoni aega. Ülikool on siis seotud kõigi ümberkaudsete organisatsioonidega – seda mitte tulevikuväljavaates, vaid igapäevases koostöös, et tegutsemisvaldkondi arendada ning oma töötajaskonda õppimises toetada.

Sellises õpikeskkonnas ei ole autoriteetseid õppejõude. On teised inimesed, kes töötavad mingis valdkonnas ja uurivad seal küsimusi, mis nende jaoks huvi pakuvad. Et areneda, teevad need inimesed omavahel koostööd. Nad jagavad üksteisega oma uuringute tulemusi, arutavad omavahel ning töötavad koos. Ülikool pakub selleks füüsilise ruumi, mis toetaks sellist koostööd võimalikult hästi. Ilmselt oleks see natuke nagu tänased suurte IT-ettevõtete kontorid: mänguline, avatud ja suhtlemist soodustav.

Mida peaksime selleks tegema?

Usun, et sõltumata sellest, kas see kirjeldatud utoopiline nägemus võiks kunagi tegelikkuseks saada, on siiski hulk samme, mida saaks täna astuda ja millest meil oleks igal juhul kasu. Need võiksid olla seotud just eelmises lõigus kirjeldatud õppekeskkonnaga, pideva sisulise koostöö kasvatamisega ülikooli ümber olevate organisatsioodega ning võib-olla isegi enim Eesti ühiskonna teadmispõhisemaks muutmisega.

Alustan viimasest. Hoolimata sellest, et doktorikraadiga inimesed saavad (vastupidiselt levinud valearusaamale) Eestis üsna hästi ja kõrge palgaga tööle, on hetkel sellega siiski ka suured probleemid. Doktorandid ei asu tööle ettevõtetes, kes nende kraadi vajaksid. Doktorikraad on Eestis tööle kandideerimise eeldus vaid ühe käe sõrmedel üles loetavates organisatsioonides. Tööandjatel ei ole vaja teadustöö oskustega inimesi, sest nad ei oska nendega midagi peale hakata. «Andke meile praktiliste oskustega inimesi!» ütlevad ettevõtjad.

See on aga rumal raiskamine. Mulle meeldib sarnasus maavaradega. Kujutame korraks ette, et Eestis avastatakse homme maapinnast tohututes kogustes kulda. Eestis ei ole aga kullatööstust. Kas keegi suudaks ette kujutada, et sellises olukorras ütleks mõni ettevõtja, et «meil ei ole kullaga midagi teha, meil on vaja rauda, et saaksime oma laevu ehitada»? Muidugi mitte! Tekiks uus tööstus, mis võtaks kasutusele kulla ning toodaks palju suurema väärtusega tooteid.

Teadustöö tegemise oskus on nagu kuld. Lihtsate tööde tegemisel ei ole sellest tõesti suurt tolku, kuid kui võtta see «ressurss» õigesti kasutusele ning asuda tegutsema kõrgemat lisandväärtust loovates valdkondades, siis toovad ka selliste oskustega inimesed omakorda sisse palju suuremat tulu. Seega oleks minu meelest viimane aeg asuda riigil ja ülikoolidel oma «toodet», st teadustöö oskustega doktoranti, ühiskonnale paremini «müüma» ning suunata neid noori inimesi ka järjest enam ise kõrgemat lisandväärtust loovaid ettevõtteid käivitama.

Teiseks, olen 100% seda meelt, et suurem koostöö ülikooli ja kõigi sektorite organisatsioonide vahel võiks olla väga kasulik ka juba täna. Olgu küsimus sisukamates praktikakohtades, mis on kavandatud ja välja töötatud koostöös programmijuhi ning ettevõtte vahel. Või ühistes teadusprojektides, kus mitmed tudengid kasutavad oma lõputöö tegemiseks kuluvat aega millegi jaoks, mis rahuldab mõne Eesti organisatsiooni tegelikku arenguvajadust. Või kas või selles, kui mõne eriala või valdkonnaga seotud ettevõtted rahastaksid tudengite enda juhitud erialaorganisatsioone ning praktilisi projekte, mille kaudu omandatakse sageli suurem osa ülekantavatest oskustest.

Viimaks ei ole mingit põhjust, miks ka juba tänased õpperuumid – olgu juttu loengusaalidest, raamatukogust või puhkeruumidest – ei võiks olla innustavad, loomingulised ja koostööd toetavad. Tartu ülikooli raamatukogu on just läbimas suuremat sorti remonti. Nüüd on õige hetk astuda korraga mitu sammu edasi ja teha sellest hoonest raamatuhoidla asemel linna kõige parem õppimiskoht. Täpselt sama pilguga võiks vaadata kõiki muid õppehooneid.

Valisin meelega kirjeldamiseks võimaliku utoopia. Miski ei anna aga kindlust selles, et düstoopsed lahendused on välistatud. Iga kord kui jääme ülikooli arendamise juures toppama väiklastesse vaidlustesse, iga kord kui võitleme oma väiksema ja lähedamal asuva struktuuriüksuse ainuhuvide eest ülikooli kui terviku asemel, iga kord kui märkame, et oleks vaja midagi muuta, aga laseme väsinult sel minna – iga selline kord viib meid kaugemale ilusast tulevikust. Seepärast peame kõik – tudengid, õppejõud, ülikooli juhid – andma iga päev ka oma väikese panuse tuleviku paremaks loomisesse. Et kunagi saaksime tagasi vaadata oma aastatele selle aastatuhande alguses ja öelda, et tegime tollal need kõige õigemad valikud ning panime aluse ilusale maailmale, kus nüüd elame.