Esimesed mõtted pärast Pariisi sündmusi ning reaktsioonid neile
Foto: Anthony DELANOIX, Unsplash
14. novembril (laupäev) läksin hommikul tööle. Toimumas oli DD Akadeemia nädalavahetuse sessioon. Minu rolliks oli paar tegevust töötubades läbi viia. Kuid mõtted olid mujal. Öösel olid toimunud Pariisi sündmused. Esialgu panin kirja lihtsad read:
Ennetamaks tänast reaktsiooni. Ei, see ei ole massimigratsiooni tulemus. See on see, mille eest need inimesed põgenevad.
Mõtted aga ketrasid töötubade taustal edasi. Järjest rohkem hakkas närima mure, et paremradikaalne reaktsioon sündmustele saab suure tõenäosusega enamuse avalikust tähelepanust ning kasutab ära kõik võimalused hirmu kaudu oma poliitika müümiseks. Seepärast tundsin, et pean alternatiivse lahendusvariandi ise kiiresti kirja panema. Seda ka tegin.
Ma teen nüüd midagi, mille eest võtan ilmselt enda peale rünnaku. Ütlen ka kohe ära, et need mõtted on toored, kuid mulle tundub, et me peame pöörama nüüd pilgu kiiresti lahenduste poole, enne kui see nišš hõivatakse jälle äärmuslaste poolt.
Meil on alati valik. Kas tegeleda mingi protsessi takistamisega ja panna oma ressursid sellesse või panna oma tähelepanu protsessiga kaasneda võivate probleemide lahendamisele.
Euroopa ja paljud Euroopa rahvad on teinud vale valiku. Nad on pannud oma aja ja tähelepanu sõja eest põgenevate inimeste takistamisele. Nad on pannud oma ressursse sellesse, et takistada ja veenda teisi takistama.
Müürid ja piirid ei takista terroriste. Need takistavad tavalisi inimesi.
Need ressursid, see aeg ja tähelepanu oleks pidanud minema põgenike jagamise ja kontrollimise süsteemi loomisesse. See tähelepanu oleks pidanud minema rahvusvaheliselt tegutseva terrorirühmituse plaanide paljastamisse ja takistamisse.
Kuid tehtu tehtuks. Nüüd on vaja uuesti teha valik.
Kas hakata ehitama müüre. Sulgema piire. Suruma Euroopa riikides elavaid vähemusi järjest enam nurka ja kaitsesse. Tegelema populismiga. Näitama näpuga. Viskama kiviga.
Hirm paneb meid tegema selliseid asju. Ja terrori eesmärgiks ongi hirmu tekitamine. Seda ISIS tahabki. Et me kardaks ja ehitaks müüre. Et inimesed ei saaks ISISe haardest põgeneda. Et nad saaks külvata rohkem meeleheidet, vangistada rohkemaid lapsi ja naisi, laiendada oma haaret, värvata juurde enesetapuründajaid, külvamaks kaost järjest laiemalt. See ongi nende eesmärk. Lammutada need tsivilisatsiooni alused, mis nende radikaalse poliitilise püüdlusega kokku ei lähe. Et siis selle asemel saaks kerkida ja kasvada keskaegne terroririik. Meie müürid on nende laienemisstrateegia. Meie müürid on nende eesmärk.
Aga meil on valik. Me saame seda takistada.
Me saame aidata inimesi kes põgenevad sõja eest. Kui mitte nende pärast, siis vähemalt meie endagi pärast. Selleks, et neist ei saaks uusi ISISe tööriistu.
Kuigi tegelikult kaotame me oma tsivilisatsiooni ja oma rahu ja oma maailma just siis kui neid NENDE enda pärast ei aita. See ongi see, mis meid ISISest eristab. See on saamas juba klišeeks, kuid kui me nüüd otsustame sõja eest põgenevatel inimestel meie müüride taga surra, siis on ISIS tõesti juba võitnud. Siis on nad juba suutnud meie tsivilisatsiooni hävitada.
Meie valik on panna kogu oma tähelepanu hoopis sellele, kuidas tagada, et iga sõjapõgenik jõuaks turvalisse kohta ning samal ajal teha nii, et enesetapurünnakute korraldajatel ei oleks võtta Euroopa kogukondadest heitunud, vihaseid ja harimatuid värvatavaid. Osaleda aktiivselt ja läbimõeldult rahvusvahelises koostöös ISISe peatamiseks. Töötada reaalsete lahendustega.
Kuid enne neid lahendusi on meil kõigil valik. Kas karta ja oma hirmus valida suund, mis meid aina vägivaldsemasse ja ohtlikumasse maailma viib või olla julge, jääda selleks Euroopa tsivilisatsiooni osaks, kelleks meile meeldib end pidada ning panna oma ressursid lahendustesse.
See oli tõesti üsna toores tekst. Tagantjärele tahaksin, et oleksin alustanud sellest, mida septembris ütlesin. Tagantjärele tahaksin, et oleksin alustanud kaastunde väljendamisest. Samas jään ka nüüd öeldu sisule kindlaks. Loodan ka, et see tekst tõesti jõudis paljudeni enne kui paremradikaalsed reaktsioonid. Inimeste kirjad minu postkastis ka sellele tõestust annavad.
Reaktsioonist
Oskasin juba toda teksti kirjutades aimata, et ilmselt saan vastu tugeva reaktsiooni, kuid nagu juba mainisin, panin need mõtted kirja töötubade pauside ajal ning ei jõudnud kõike läbi mõelda.
Need mõtted otsustasid avaldada ka Delfi ja Postimees. Delfi pani esialgu pealkirja teistsuguse kui oleksin osanud eeldada. See tekitas kohese vihase reageeringu – poole tunniga oli artiklil 200 kommentaari – enamus ad hominem rünnakud. Natuke ka arusaadavalt – minust oli artikli juures viis aastat vana pilt (kus mu näkku oli kirjutatud “noor ja roheline”) ning pealkiri lajatas üsna jõuliselt.
Õnneks sai hiljem Delfiga läbi räägitud ja pealkiri umbes tund pärast avaldamist muudetud veidi mõistlikumaks, kuid kahju oli juba tehtud.
Kokku üle 700 kommentaari Delfi ja Postimehe peale kokku (neist vägivaldsemaid on jooksvalt kustutatud ning Postimees pani lõpuks kommentaariumi üldse kinni). Enamus neist lihtsalt väga ründavad, mõned otseselt tapmisele üleskutsuvad. Viimast sorti üleskutseid sai tol päeval leida kümneid ka EKRE sõprade Facebook’i grupist.
Aitäh!
Rünnakute taustal juhtus aga veel üks asi. Sajad (paljud täiesti võõrad) inimesed võtsid vaevaks hoopis kirjutada e-kirju, saata SMS’e, võtta ühendust Facebook’i vahendusel, et sõnavõtu eest tänada ja mitte lasta end heidutada rünnakutest. Siinkohal tahan väljendada erilist tänu oma elukaaslasele Martale ning heale sõbrale Kasparile.
Seda tuge oli väga vaja. Ma pidin muidugi eeldama negatiivset reaktsiooni, kuid sellises mahus rünnakut tõesti ei osanud ette näha. Kõigile, kes kunagi ise plaanivad öelda midagi, mis võib kaasa tuua sarnase reaktsiooni – see lööb korraks tõenäoliselt jalgealuse kõikuma. Korraks tekib kahtlus, et kas sai ikkagi õigesti tehtud, kas oleks pidanud ehk ikkagi pehmemalt ütlema, kas oleks ehk pidanud ikkagi vait olema… kõik need sisemised heitlused on ilmselt normaalne reaktsioon, kuid tahaksin siinkohal need kindlalt ümber lükata.
Mitte kunagi ei saa olla õige oma veendumustest taganemine emotsionaalsete ja isikupõhiste rünnakute tõttu. Sisuliselt võime me kõik eksida. Meie argumentatsioon võib olla nõrk või vale ning seda võivad teised inimesed märgata ja välja tuua. Sellisel juhul on igati mõistlik kaaluda ka oma seisukoha muutmist. Kuid isiklik rünnak ei ole argument, see on argumentide puudumine. Isiklik rünnak on indikatsioon sellest, et öeldu tabas valusat kohta, mida ei ümbritse argumendid. See aga tähendab, et öeldut oli ilmselt vaja. Seepärast olen ülimalt tänulik kõigile, kes otsustasid sel hetkel oma toetust väljendada. Ka õigel asjal seistes võib vahel tugev tuul kõigutama hakata.
Mina olen jätkuvalt veendunud, et meie reaktsioon terrorile ei tohi olla hirm. See peab olema kaine mõistus ja praktilised lahendused. Euroopa CIA ekvivalendi loomine on näiteks juba arutelu all. Jätkuvalt peavad aga kõigi tulevaste otsuste taga püsima Euroopa tsivilisatsiooni humanistlikud alusväärtused. Jätkuvalt peab Eesti ja Euroopa säilitama oma julguse ning väärikuse.