loader image

Kuidas muuta maailma? Minu filosoofia

Kuidas muuta maailma? Minu filosoofia

Kõigepealt, üks asi on vaja enne sellele suurele küsimusele vastamist selgeks mõelda. Minu meelest on üks mõtteviis – üks väga sügavalt juurdunud viis maailma näha, peamiseks takistuseks, miks paljud muudatused jäävad läbi viimata. Ning ma pean ülimalt oluliseks kõigepealt sellest aru saada. Kõik järgnev tuleneb sellest lihtsast mõttest.

Asju ei ole olemas.

See on kõige olulisem mõte, mille oma elu jooksul omandanud olen. Ning selle vastupidine mõistmine on minu meelest peamine põhjus, miks olulised ja vajalikud asjad tegemata jäävad.

Oleme ilmselt kõik üles kasvanud nii, et teame, et on olemas mingid asjad – pangad, koolid, sihtasutused, eurofondid, kohalikud omavalitsused, ettevõtted, riigid, komisjonid, rahvusvahelised organisatsioonid jne jne… see on vale. Vabandage minu äärmuslikkus ja lihtsustamine. Kuid see on äärmiselt kahjulik viis kuidas maailma näha – täis taolisi “asju”, suuri, vandenõude ja kurjade plaanide, tahtmiste ja tujude ning üleüldse veidrate omadustega asju. Neid ei ole olemas. See on müüt.

Kõik asjad on inimesed

Ja me teame seda ju tegelikult. Kuid me oleme eksiteele viidud. 19. sajandist pärit vabrikuloogika on meid pimestanud. Henry Ford on võib-olla üks enim maailmamajanduse arengusse panustanud ettevõtja kogu ajaloos. Ta rakendas varem ainult teoreetilisel tasandil eksisteerinud meetodi tööle nii, et see muutis maailma. Ta sai aru, et tänapäeval (tema ajal siis) ei ole edukas mitte see, kes suudab palgata kõige paremad meistrid, vaid see, kes suudab luua tootmisliini, mille saab täita kõige madalamapalgaliste oskusteta töölistega. Selleks oli vaja luua masin. Ja tänapäeval saame me kõik sellest intuitiivselt aru. Seth Godin kirjutab sellest väga põnevalt oma raamatus Linchpin, kuidas ka tänapäeva “töökoht” on lihtsalt veidi valgekraelisem versioon vabrikust.

Vabriku ideoloogia seisneb selles, et kõik on standardiseeritud. Autode jupid on ühesugused ning juppide kokkupanek peab olema lihtne. See tähendab efektiivsust masstootmiselt ning see tähendab – ja see on kõige olulisem selle osas, millest mina kirjutan – et kõik töötajad on väljavahetatavad. Kui keegi ei ole enam nõus madala palga eest töötama, siis võetakse uus, kellele lihtne töö õpetatakse kiirelt selgeks ning pannakse tehases uuesti tööle. Sama ideoloogiat on pikka aega kandnud ka meie haridussüsteem.

Ja siit see meie mõtteviga tulebki. Meie peas on pank ja kool ja kõik teised asjad üks samasugune vabrik. Iga osa vahetatav, masin nagu iga teine. Ja masin on asi.

Kuid tegelikult ei ole. Ei ole kunagi olnud, ega saa kunagi olema. Rääkimata sellest, millele Godin oma raamatu pühendab – ehk et tänapäeva töö ei ole niikuinii enam vabrik, vabrikutöölised asendatakse vaikselt arvutiprogrammide ja robotitega ning inimesed peavad hakkama jälle ise mõtlema ja loovat tööd tegema. Aga see on hoopis teine, kuigi äärmiselt põnev ja vajalik teema.

Mida see tähendab, et asjad on inimesed

Me saame ju tegelikult aru, et neis kohtades töötavad inimesed, see ei ole mingi vapustav uus avastus. See on ilmselge. Ja ongi, kuid mulle tundub, et me unustame igapäevaselt ja just tänu sellele vabrikuloogikale, ära mõned veidi vähem ilmselged implikatsioonid.

Vaadake, koos vabrikaloogikaga oleme omaks võtnud veel mõned kontseptsioonid. Mingis mõttes võtab need kontseptsioonid hästi kokku üks mõte, mida Anneli Ohvril oma koolitustel ütleb. Ta küsib: “Mida inimesed ütlevad kui väljakutset näevad?” ja vastab ise: “Ei ole võimalik, ei ole seaduslik, ei ole piisavalt resursse.” Ja see on täiesti tõsi. Koos vabrikuloogikaga on muutunud viis kuidas maailma näeme.

Mida see tegelikult tähendab, et asjad on inimesed, on see, et mitte miski ei ole võimatu, ükski reegel ei ole muutmatu, ükski “ei” ei ole lõplik, ükski piirang ei ole takistav. Kõik on läbiräägitav, kõik on kaasatav, kõik on muudetav, kõik on veendav ning kõik on inspireeritav!

Eriti tahaksin rõhutada just viimast – organisatsioone on võimalik inspireerida! Sinu töö millegi muutjana ei ole mitte takistusi eemaldada, vaid takistusi kaasa jooksma panna. Sinu töö on inspireerida kõiki enda ümber – oma meeskonda, meediat, rahastajaid, toetajaid, üritustel osalejaid, oma organisatsiooni, teisi organisatsioone jne.

Selleks, et midagi muuta, peab veenma inimesi

Nüüd jõuamegi maailma muutmise juurde. Minu meelest saab kõiki maailma probleeme lahendada kui veenda õigeid inimesi. See kõlab väga lihtsalt, kuid bare with me. See mõte koosneb kahest komponendist ning need ongi vastus küsimusele “Kuidas muuta maailma?”.

  1. Kes on need õiged inimesed?
  2. Kuidas (neid) inimesi veenda?

Kui sa oskad vastata neile kahele küsimusele, siis on maailma muutmine lihtne.

Kes on õiged inimesed?

Minu arvates (ja seda võib ilmselgelt vaidlustada) on suurema enamuse probleemide puhul – ükskõik kui suurte või väikeste – vaja veenda vaid umbes 4-5 inimest. Miks? Kõigepealt selle pärast, et enamus inimesi on järgijad ning teiseks selle pärast, et inimesed (erinevalt arenenud liberaalsete ühiskondade levinud arusaamast) on kollektiivsed olendid. Räägin mõlemast punktist pikemalt hetke pärast. Need 4-5 inimest on aga need inimesed, kes asuvad inimsuhtluse võrgustike ristumiskohtades, kelle arvamusel on mõjuvõim ning kes asuvad õigel hetkel õiges kohas. See ongi tegelik probleem – 4-5 inimese veenmine kõlab lihtsalt, kuid tõeline küsimus on see, kuidas nad leida.

Sotsiaalsed võrgustikud on interneti loomulik areng, sest see on see, mida me oleme tegelikult aegade algusest teinud – inimvõrgustikke. Mida edukam on inimene inimühiskonnas olnud, seda rohkemaid inimesi ta on tundnud, seda suurem on olnud tema füüsilise maailma sotsiaalne võrgustik. Miks? Sest selleks, et veenda neid 4-5 inimest, keda sul veenda on vaja, pead sa teadma peaaegu kõiki. Ja mitte lihtsalt teadma, sa pead neid tundma, sa pead neist aru saama, sa pead teadma mida nad mõtlevad ja mis veel olulisem, mida nad tunnevad. Sa pead teadma, mida nad millegi kohta arvavad või tunnevad ilma neilt seda küsimata, sa pead teadma, mis neid huvitab ja mis neid inspireerib. Inglise keeles on hea väljend selle kohta: “what makes them tick?“. Just seda peabki oma võrgustikus tunnetama. Ja mina isiklikult usun, et justnimelt tunnetama, mitte aru saama – mõtlemine on teisejärguline, kõhutunne ütleb neis asjus palju rohkem.

Selleks, et need õiged inimesed õigel hetkel leida (ja siis neid veenma hakata), peab inimese võrgustik olema väga suur ja mitmekesine. Siin tulevad mängu ka needsamad “asjad” millest enne rääkisin. Oluline on alati suhelda inimestega, mitte organisatsioonidega. Oluline on suhelda inimestega inimlikul tasandil. Lihtsustades võib öelda, et niimoodi, et ka inimese sünnipäevale kutsutaks, mitte ainult organisatsiooni omale.

Inimesi tundes jõuab Sinuni informatsioon

Suheldes organisatsioonide esindajatega inimese moodi hakkab juhtuma palju imelike, kuid äärmiselt häid asju. Nimelt hakkavad paljud neist ka Sinuga suhtlema, kui inimesega. See aga tähendab, et nad jagavadki Sinuga oma mõtteid ja tundeid ning annavad Sulle ise selle informatsiooni, mida Sul on vaja selleks, et leida need õiged inimesed, kes parasjagu neis õigetes kohtades paiknevad. Selle kohta on ka üks film (st selle kohta on tuhaneid filme tegelikult, kuid on üks, mis eriti võimsalt seda pointi edastab): Charlie Wilson’s War – vaata treilerit siit.

Charlie Wilson oli ühe mitte eriti poliitiliselt aktiivse või nõudliku valijaskonnaga osariigi esindaja USA senatis. Tal ei olnud eriti selgeid vaateid või parteipoliitilisi seisukohti ning seetõttu paiknes ta juhuslikult erinevates senati komisjonides, kus tema võimuses oli kaasa rääkida ning mõjutada olulisi otsuseid. Seda märkas aga tema pikaajaline hea sõber (ja armuke tegelikult ka), kel oli väga selge poliitiline veendumus ning kes arvas, et USA ei tohi lasta Nõukogude Liidul Afganistaani lihtsalt ära vallutada, vaid peaks sõtta sekkuma. Tol hetkel oli USA Afganistaanisuunaliste tegevuste eelarve maht üliväike ning keegi ei tegelenud selle suurendamisega. Sõber veenis Charlie Wilsonit (ja see, kuidas ta seda tegi on ise juba üks hea nõuanne – ta viis Charlie Afganistaani kohale ning tõi talle probleemi sõna otseses mõttes füüsiliselt kätte), et tema peaks Afganistaani teemaga tegelema hakkama. Tuli välja, et Charlie oli üks neist 4-5 inimesest, keda oli vaja veenda, et asja ära teha. Ma ei taha sellest nüüd päris filmi spoilerit teha ning seetõttu siin ka lõpetan, kuid soovitan seda kõigil vaadata, selle kirjutise pointi annab see väga hästi edasi.

Kuidas (neid) inimesi veenda?

Nagu ma juba enne kirjutasin – Sa pead takistusi kaasa jooksma panema. Ning selleks peab Sinu visioon peab olema inspireeriv.

Ettevõtlusharidus, sisutühjad korporatsioonid ja nn Dilberti mentaliteet on meid ära rikkunud. Missioon, visioon, väärtused on muutunud nagu mingisuguseks sisenaljaks paljudes organisatsioonides. Tegelikult ei ole visioon see asi, mille me oma veebilehele missiooni ja väärtuste vahele kirjutame. Sellele ei kehti mingid kirjareeglid (ala “ei tohi olla neid-ja-neid sõnu” või “kirjutama peab selles-või-selles vormis” vms). See ei ole mingi selline asi, mida saab välja mõelda poolteist tundi koos konsultandiga ümara laua taga istudes.

Visioon on unistus. Ja kui see seda ei ole, siis ei ole seda ka mõtet omada. Rääkimata veebilehele kirjutamisest. Visioon on selline unistus, mis inspireerib – inspireerib juhti, ülejäänud organisatsiooni, partnereid, kliente, avalikkust, meediat, isegi konkurente. See ongi see, millega inimesi kaasa saab tõmmata. Apple on ilmselgelt ülekasutatud näide, aga see töötab. Kui miski on hea, siis ta vallutabki maailma. “Think different” ongi nii suur unistus, et sellest peab alati rääkima. Soovitan siinkohal vaadata seda videot – teeb jällegi poindi väga hästi selgeks (alguses kahiseb heli veidi, pärast läheb selgemaks).

Kõik muu tuleb juba sellest. Kui visioon on inspireeriv ja seda suudetakse nii ka edasi anda, siis teostus, inimesed, partnerid, raha ja kõik muu tuleb juba peaaegu ise järgi. Palju tööd tuleb muidugi ka teha, kuid see on siis juba lihtne (simple, but not easy – nagu inglise keeles öelda saab).

Kõik. On. Võimalik.

Põhjuseid selleks, miks mitte, on nii palju – sest ma veel ei oska, sest keegi teine peaks sellega tegelema, sest ma kõigepealt teen väiksemalt ja õpin ja siis kunagi teen, sest nii ei saa, sest väga paljud on selle vastu, sest ma ei usu, et see võimalik on, sest nii ja naa.

Saab küll. Ja kui ei saa, siis die trying – maailma muutmine on hea viis kuidas elada niikuinii.

Ära lase hirmul ennast võita. Ma olen tudeng, ma kahtlen ka vahel selles, kas ma teen ikka õiget asja, kas see, mis ma teen tagab mulle lõpuks ikkagi äraelamise jne. Ja siis ma saan jälle aru – kui ma ise ka ei usu, et ma hakkama saan, siis ma ei saagi. Ja kui ma usun, siis ma ka saan. See ei ole mind veel kunagi alt vedanud. Usun, et ei vea ka Sind.