loader image

Kuidas mõtestada Facebooki arutelu?

Kuidas mõtestada Facebooki arutelu?

Esialgu avaldatud Sirbis. Foto: Lidya NadaUnsplash

Kirjutasin jaanuari alguses Sirbis („Facebooki grupid on uued salongid“, 13. I) lootusrikkalt hüpoteesist, et Facebooki gruppides võib ehk ilmneda peale võimalike demokraatia toimimisele negatiivsete protsesside ka mõningaid positiivseid. Eelkõige sotsialiseerutakse, arendatakse arutelunorme ja õpitakse vastastikku, mis võib viia poliitika üle arutleva publiku tekkeni. Olen märganud mõjuka Saksa ühiskonnateoreetiku Jürgen Habermasi kodanliku avalikkuse kujunemise protsessi kirjelduse ja Eesti Facebooki mitmete gruppide arutelude vahel mõingaid paralleele.1Kuna ühed arutelud käisid füüsilises ruumis ning teised on tehnoloogiliselt vahendatud, siis keskendun siinkohal viimaste mõtestamisele.

Interneti-kirjaoskus

Internetis suhtlemisel on vaja uut internetispetsiifilist kirjaoskust, nagu netivestluste lühendid või like-nupu kasutamine Facebookis. See on aga omakorda seotud inimeste sotsiaalsete võimaluste ja oskustega.Sõltumata sellest, kas suheldakse füüsilises või virtuaalses keskkonnas, erineb inimeste suutlikkus vormida sõnumeid – vastuvõtja võib saada neist aru täpsemalt või vähem täpselt.3

Habermasi kirjelduse kohaselt on salong avatud koht, kus saavad aru­telus soovi korral osaleda kõik, kusjuures igaühel on võrdne õigus sõna võtta ja ära kuulatud saada. Paljud autorid on need väited kahtluse alla seadnud ning ka Habermas ise on tunnistanud, et oli olukorda kirjeldades seda mingil määral ilustanud. USA poliitilise filosoofia professor Nancy Fraser4 on leidnud, et Habermasi kirjeldatud salongid ei olnud tõenäoliselt päris kõigile avatud, vaid olid kohtumiskohaks peamiselt siiski jõukamale ja mõjuvõimsamale osale ühiskonnast. Isegi kui arutlema sattusid mingil määral erineva sotsiaalse staatusega inimesed, siis kippusid domineerima ikkagi need, kelle staatus ühiskonnas oli kõrgem.

Tänapäevasema näitena on Fraser viidanud uuringutele, kus on vaadeldud akadeemilisi koosolekuid ning leitud, et hoolimata formaalsest võrdsusest 1) segavad meestest osalejad naistest osalejate jutule vahele tihedamini kui naised meeste jutule, 2) kipuvad mehed rääkima kauem ja rohkem kordi kui naised ning 3) naiste jutule vahelesegamist ignoreeritakse rohkem kui meeste puhul. Samasugust käitumist on tuvastatud ka mujal. Nii on politoloog Lynn M. Sanders5 toonud näiteid USA vandekohtutest, kus ligipääsu mõttes võrdselt kokku pandud otsustuskogus jäävad peale nende gruppide esindajad, kes domineerivad ka väljaspool otsustuskogu. Need inimesed – enamasti valged, jõukad ja võimupositsioonil mehed – satuvad tihedamini vandekogu juhiks, räägivad rohkem ning nende sõna maksab. Sama efekti on täheldatud ka kooliõpilaste käitumise uuringutes.

Isegi kui võiksime Facebooki gruppide puhul eeldada, et need on erineva sotsiaalmajandusliku taustaga inimestele avatumad, tekib siiski küsimus, millist rolli mängib arutelus osalejate sotsiaalmajanduslik staatus. Olen ise viimase poole aasta jooksul põhjalikult jälginud mitme aktiivse Facebooki grupi tegevust ning näinud seal samu probleeme, mida on kirjeldanud Sanders ja Fraser. Kõige otsesem paralleel paistab olevat see, et teatud inimesed postitavad ühte gruppi aktiivsemalt kui teised, mis tähendab, et vähemalt postituste hulga mõttes on domineerimine nähtav. Mitmes jälgitud grupis on saanud aktiivsemate postitajate nimed mulle üsna tuttavaks, kuna näen neid regulaarselt. Olen täheldanud, et nende postitused saavad rohkem heakskiitu ja nähtavust like’ide ning toetavate kommentaaride näol: mida rohkem on like’e ja kommentaare, seda suurem hulk grupi liikmeid seda postitust omakorda oma Facebooki seinal näeb.

Küll aga on raske tuvastada nende kasutajate sotsiaalmajandusliku staatuse erisust võrreldes teiste grupi liikmetega. Mõningatel juhtudel on näha, et kui mõni avalikult tuntum inimene postitab gruppi, siis leiavad nende postitused palju tähelepanu. Seega saab nendel juhtudel ilmselt rääkida grupiväliselt kõrgema staatusega arutlejate domineerimisest arutelus. Gruppides on ka oma sisemine staatushierarhia, kus mõned aktiivsed kasutajad on selles grupis kõrge staatusega, kuigi neil vähemalt nende oma Facebooki seinal toimuva või töökoha järgi vastavat sotsiaalmajanduslikku kõrgemat staatust ei paista olevat.

Vahendatud ja vahendamata suhtlus

Sotsioloogid Deirdre Boden ja Harvey Molotch6 on uurinud inimeste puhul füüsilise läheduse tõmmet suhtlemisel ning leidnud, et üldiselt eelistatakse arutada asju silmast silma. Eriti eelistatakse seda siis, kui arutelu all on elukorralduse reeglid ja tingimused ehk poliitilised küsimused. Vahendatud arutelu (sh digitaalse) puhul lähevad nende uuringute järgi kaduma kehakeel, emotsioonid ja laiem kontekst. Kui inimesed suhtlevad samas füüsilises ruumis, siis osalevad nad rohkemaga kui ainult sõnad ja laused: suhtluses vahetatakse informatsiooni ka kehahoiaku, näoilme, hääletooni, pilgu, samuti riietuse või muude füüsiliste objektide kasutamise kaudu (näiteks koosolekul markeriga osutamine või tooli tagumistele jalgadele nõjatumine). Kirjalikult vahendatud suhtluses on paljud neist signaalidest puudu. Autorid näevad selles probleemi, sest nii on arutlejatel raskem üksteist mõista.

Ka internetipõhises vestluses on siiski võimalusi rikastada suhtlust sõnade kõrval muude signaalidega, näiteks piltide, emotikonide, giffide, videote ja palju muuga. Näiteks ühes Eesti Facebooki grupis on aja jooksul kujunenud välja norm, et grupi liikmetele ebameeldivaid emotsioone tekitavate uudiste kommentaariks postitatakse Facebooki sümbol (väikesed värvilised pildid, mis on välja arenenud emotikonidest), mida nimetatakse oksendavaks kaktuseks. Oma märgid on ka teistes Facebooki gruppides, foorumites ja mujal. Omaette küsimus on, kas sellised märgid suudavad asendada füüsilises ruumis toimuva suhtluse signaale. Lingvist Philip Seargeant7 on näiteks jõudnud internetisuhtlust uurides järeldusele, et emotikonide kasutus on arenenud niikaugele, et nendega on võimalik väljendada sedasama, mida muudes inimsuhtluse vormides. Interneti uued multimodaalsed väljendusviisid (teksti, pildi, video, hüperlinkide ning muu kombinatsioonid) võimaldavad luua täiesti uut sorti identiteete ja eneseväljendusviise. Näiteks mõned You Tube’i kuulsused (nn youtuber’id) teevad oma kanali jälgijatele regulaarseid videoid, kus nad kehastuvad (sageli hüperaktiivsesse) rolli. Nad toimetavad oma videoid nii, et lõikavad välja hingetõmbepausid ja muu rääkimist aeglustava tegevuse. Nad kombineerivad oma jutu teiste videote, piltide, helide ja muusikaga viisil, mis ei oleks füüsilises keskkonnas suhtlemisel kuidagi võimalik. Nii loovad need youtuber’id endast teistele kuvandi ja iseendale identiteedi, mis saab olemas olla vaid internetis.

Facebook kui aruteluplats

Osa sellest, kuidas digikeskkond (sh ühismeedia) toimib ja kuidas inimesed seal käituvad, tuleneb sellest, kuidas nad sellesse ise suhtuvad ja seda mõtestavad – millise füüsilise maailma analoogia kaudu nad sellest mõtlevad. Näiteks inimesed, kes mõtestavad ühismeedia arutelu kui võitlustandrit, käituvad seal teistmoodi kui need, kes näevad selles osalemas sõbralikke kogukondi. Võib öelda, et ka Facebooki gruppide arutelud on just sellised, millisena seal osalejad neid mõtestavad.

Üks viis netiaruteludest mõelda on aruteluplatsi analoogia. Virtuaalsel platsil saavad internetikasutajad debateerida, organiseeruda ja informatsiooni vahetada, mõõdupuuks on avatus, nähtavus, kogukonnaloome ja info liikumise vabadus. Selle perspektiivi eestkõnelejad räägivad uuest avalikust sfäärist, viidates Habermasi avaliku sfääri ideele, ning usuvad, et internet toob kaasa aktiivselt kaasatud kodanikkonna.

Selles vaates on eriti oluline ja vastuoluline roll kasutajate nähtavusel. Ühelt poolt võimaldab internet soovi korral anonüümsust, oma identiteedi peitmist ning on sellisena üks olulisemaid sõnavabaduse võimaldajaid. Nii saab rääkida avalikult asjadest, millest oma nime all rääkimine elu või karjääri ohtu paneks. Näiteks lubab anonüümsus töötajatel internetis paljastada korruptsiooni või ebaeetilist käitumist oma töökohas. Teiselt poolt on internet aga ka just selline meedium, kus saavad end nähtavaks ja kuuldavaks teha vähem nähtaval grupid, näiteks seksuaalvähemused, loomaõiguslased, väiksemad erakonnad jt. Viimast funktsiooni täidab internet kahetiselt. Kõigepealt on grupi liikmetel võimalik üksteist interneti vahendusel leida ning sõnastada arutelu käigus ühised arusaamad ja poliitilised soovid. Teiseks saavad need grupid interneti abil teha end nähtavaks nii internetis kui ka organiseerida üritusi, projekte ja muud tegevust füüsilises maailmas. Näiteks võib tuua Facebooki gruppidest loomaõiguslased, kes koordineerisid meeleavalduse korraldamist karusloomakasvatuste vastu, või naisõiguslased, kes kirjutasid ühisloomena pöördumise meediale seoses aasta ema konkursi tingimustega, tekitades sellega laia ühiskondliku arutelu, millest võtsid osa ka Eesti president ja teised tipp-poliitikud.

Internet on anonüümsuse tõttu ka koht, kus inimesed ei pea vastutama oma sõnade ja tegude eest nii suurel määral kui füüsilises maailmas. Selle on kasutanud mitmed grupid aga ära pigem demokraatliku arutelu takistamiseks, nagu näiteks trollimine või muul viisil manipuleerimine. Veelgi enam, kogu see suurem vabadus – meediaregulatsioonist ja -filtrist ning isiklikust vastu­tusest – on toonud internetis kaasa ülikiire vale- ja kallutatud informatsiooni leviku, alustades uudisest, et paavst toetas USA presidendivalimistel Donald Trumpi, kuni kõhus plahvatavate kaneelirullideni. Kodanikkonna paremat informeeritust sellega küll ei kaasne.

Facebook igapäevaelu osana

Peale poliitiliste ja demokraatiaküsimuste saab netiarutelu mõtestades küsida ka nende mõju kohta inimeste igapäevaelule. Sageli on interneti üle arutledes puuduseks virtuaalse ja füüsilise keskkonna mõtteline eraldamine. Oluline on aga märgata, et virtuaalsed arutelud ei toimu vaakumis: need on mõjutatud igapäevasest füüsilisest reaalsusest ning avaldavad omakorda sellele mõju. Näiteks võib vägivaldsest kodust pärit laps suhelda agressiivselt ühismeedias või vastupidi, internetis kiusatud laps minna füüsiliselt vägivaldseks oma õe-venna suhtes. Mõlema näite puhul ei saa olukorra analüüsimiseks vaid internetiarutelu järgi piisavalt terviklikku pilti.

Veelgi enam, inimesed võivad korraga tegutseda mitmetes füüsilistes ja virtuaalsetes ruumides. See loob võimaluse kasutada teadlikult ja eesmärgipäraselt eri rolle erinevates virtuaalsetes ruumides. Näiteks võib tööga rahulolematu inimene tööl olla usaldusväärne töötaja, kuid samal ajal ühismeedias või foorumites oma tööandjat rünnata.

Seega, inimesed mitte ainult ei too füüsilisest maailmast kaasa oma identiteeti, staatust ja arusaamu, vaid arutelu näiteks Facebooki gruppides kujundab omakorda inimeste identiteeti ja staatust. Seejuures annab internetiarutelu formaat võimaluse täiesti uudsete identiteetide loomiseks, oma staatuse muutmiseks ja eriliste väljendusviiside kasutamiseks.

1 Jürgen Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus. Tlk Andres Luure. Avatud Eesti Fond, Tallinn 2001 (orig 1962).

2 Rodney H. Jones, Technology, democracy and participation in space. Rmt: Handbook of Communication in the Public Sphere. Toim R. Wodak ja V. Koller. Mouton de Gruyter, 2008, lk 429–446.

3 Patrick B O’Sullivan, Andrew J. Flanagin, Reconceptualizing ‘flaming’ and other problematic messages. – New media & society 2003, nr 5, lk 69–94.

4 Nancy Fraser, Rethinking the Public Sphere: A Contribution to the Critique of Actually Existing Democracy. – Social Text 1990, nr 25, lk 56–80.

5 Lynn M. Sanders, Against deliberation. – Political Theory 1997, nr 25, lk 347–376.

6 Deirdre Boden, Harvey L. Molotch, The Compulsion to Proximity. Rmt: Nowhere: Space, Time and Modernity. Toim R. Friedland ja D. Boden. University of California Press, Berkeley 1994, lk 257–286.

7 Philip Seargeant, The whimsical world of emoji swearing. https://stronglang.wordpress.com/2017/03/14/the-whimsical-world-of-emoji-swearing/