India – Gandhi unistustest tänavalapse reaalsuseni

[ Algselt avaldatud NS Teatajas, postitatud siia muutmata kujul. ]

Kaks kuud tagasi astusin entusiastlikul sammul välja New Delhi rahvusvahelisese lennujaama teisest väravast, tõmbasin kopsud täis reostunud India õhku ning astusin vastu sadadele takso, riksa ja bussijuhtidele – India oli minu tulekuks valmis – mina ei olnud. Esimeseks õhtuks oli selge, et Indialased on äärmiselt leidlikud ja kiire mõtlemisega inimesed, igale probleemile pakutakse alati hulganisti lahendusi, alustades lahendusest number üks, milleks on “No problem”, kuni lahenduseni “10 dollars please” ning seda hoolimata sellest, kas probleemist, lahendusest või isegi keelest aru saadakse. Abivalmidusest Indias puudus ei ole, pigem liiast.

Tahtsin Indiasse minna, et omandada üks põnev praktikakogemus teistsugustes tingimustes ning kultuuriruumis. AIESECi paraktikaprogramm pakkuski selleks soodsa võimaluse, millest hetkegi kahtlemata kinni haarasin ning siin nüüd olengi. Töötades umbes 400 töötajaga rahvusvahelises India turu-uuringute firmas, ringi reisides ning seda põnevat riiki samm-sammult paremini tundma õppides.

60 aastat tagasi ütles Gandhi järgmised sõnad: “Kõik India juures tõmbab mind. Sel on olemas kõik, mida kõige suuremate unistuste ja püüdlustega inimesed tahta võiksid,” ja tal oli õigus. India on lõputute võimaluste maa, tänavalapsest miljonäriks ei ole haruldlane juhtum, pigem norm. Loomulikult on ka palju traditsioonilist varade liikumatust klasside vahel, kuid tänased kiired muutused on muutnud sellest rahast kinnihoidmise majandushariduse ning finantsnutikuse küsimuseks ning noored auahned, keskmiselt vaesematest peredest pärit noormehed ja tütarlapsed on äärmiselt sihikindlad enda elatustaseme tõstmise suhtes.

India ei ole sotsialistlik riik. Riigi valitsemise seisukohast vähemasti mitte. Valitsus ei taga inimesele eriti palju. See on üks põhjustest, miks India ülikoolides on vaid väga rikaste vanemate lapsed või tõepoolest geeniused, keda toetab stipendiumiga mõni auahne firma, näiteks TATA, ülejäänud maailmas küll tuntud, kuid Indias absoluutselt igas valdkonnas – autodest IT teenusteni – tegutsev hiiglane. Kuid India toimib teistel põhimõtetel, samadel, millel ta juba tuhandeid aastaid püsinud on. Ma ei räägi siinkohal vaid kastisüsteemi äärmisest vastupidavusest teatavates India piirkondades – toimib sotsaalne turvavõrgustik. Seni kuni inimene ei loobu täielikult oma traditsioonidest, oma päritolust, ei lase ühiskond tal kukkuda kuhugi, kus tal sobimatu olla oleks. See ei tähenda, et Indias ei oleks vaeseid konservatiive, vastupidi, India on täis traditsioonilisi vaeseid, kuid igal pool on piirid. Slummivaene ei lange tänavavaeseks, rikkur ei lange keskklassi. Aga sel turvalisusel on oma hind, see tähendab, et 30aastased mehed joovad vanematekodu rõdul salaja õlut ja suitsetavad, see tähendab, et tüdrukud nõustuvad vanemate “nõuannetega” abikaasa valimisel, kannavad riideid, mis neile ei meeldi ning üleüldiselt elavad pidevalt salaja kaksikelu.

India on suur vastanduste maa. Riik on suur, ebaefektiivne ning äärmiselt närvesöövalt bürokraatlikult aeglane, kuid inimesed on uhked ning armastavad oma riiki sellest hoolimata. Ka India kiire majanduslik areng ei ole selles suhtes inimeste tagasihoidlikkusele kaasa aidanud, enamus inimesi peab indialasi intelligentseimaks ja rahuarmastavaimaks ning enim maailma juhtimises kaasarääkimisõigust omavateks inimesteks planeedil. See usk on nii sügaval inimeste teadvuses, et selles ei kahelda, see on eelduseks, kuid sel on kahjuks (või õnneks, oleneb kelle seisukohast vaadata) negatiivsed mõjud asjade tegelikule toimimisele. Indialased peavad end väga töökateks – töötunnid on pikad, ületundide tegemist eeldatakse ning enamasti töötatakse 6 päeva nädalas, kuid seda “kompenseeritakse” äärmise ebaefektiivsusega. Tähtaegu ei kasutata, palve kolleegilt mingit informatsiooni saada, esitatakse juba eelneva teadmisega, et selle saamise tõenäosus on äärmiselt väike. Kõik tuleb mitu korda üle kontrollida, järelvaadata ning nö. piitsaga pidevalt järel käia. Ebaefektiivsus on norm.

Igal hingetõmbel on ka tuntav, et tegemist on meeste poolt juhitava ühiskonnaga. Reeglite asemel on kaos ning kaoses saab toimida olukorrapõhiselt, kiirelt reageerides ning ilma planeerimata. Seepärast ka autopasunate süsteem. Liiklusregulatsioonide ebaefektiivsuse täidab nn. tuututamise kasutamine – see on nagu suur ühiskondlik sonariteenus, kõik teavad, kus kõik teised on ning saavad teguteda poolenisti instinktiivselt. Liiklusõnnetusi on marginaalne hulk ning needki ei ole enamasti tõsised.

Olen siin nüüdseks olnud umbes kaks kuud, täna mõistan kuivõrd ebaadekvaatne oli mu nägemus sellest maailmast siin. Ma tunnen täna, kuidas siinsed linnad kasvavad kohutavate kiirustega, kuidas inimesed roteeruvad siinsetes hiiglaslikes süsteemides, kuidas kerkivad uued majad ja firmad ja kaubanduskeskused ja avalike teenuseid pakkuvad asutused ja nii edasi ja edasi. India majandus ei ole päris nii elastne kui mõnede Kagu-Aasia majandusimede omad on, kuid sellest hoolimata ennustataks ka sel aastal tublit kasvu ning kõik märgid kinnitavad seda. India on tulevik, tahame seda või mitte, seetõttu leian ka enda praeguse avastamisretke mõtekas olevat ning soovitan ka kõigil teistel, kel võib-olla parasjagu Eestis nii head ajad ei ole, lihtsalt palju vaba aega on või teadlikult maailma tulevikku veidi paremini näha soovivad, India ette võtta ning seda natuke lähemalt uurida.