Arengufoorum ehk kuidas ma Eesti tulevikku käisin visioneerimas…

Aprillis sain kutse ühele huvitavale üritusele – kolmandale Arengufoorumile: “Kasvuvisioon – maailmas edukas ja koduselt armas Eesti aastal 2018“. Kutses öeldi, et konverentsil püütakse “luua Teile ja ligi paarisajale Eesti mõtte- ja arvamusliidrile soodne keskkond sisukaks ja tulemuslikuks diskussiooniks”. Kõlas mõistlikult, läksin kohale.

Oma mõningase konverentsikorraldaja tausta tõttu oli kohale jõudes esimene mõte, et päris hästi korraldatud üritus – rinnasildid ja materjalid olid kenad, koht ilus, saal eriliselt kaunistatud ja põnev laudkondadesse paigutatud istumine. Mõtlesin, et siit panen nii mõndagi järgmise TEDxTartu jaoks kõrva taha.

Tegelikult ei tahtnud aga konverentsi korraldusest kirjutada (vähemalt mitte selles postituses, üks korraldamiseteemaline postitus on aga praegu mustandina ootamas küll), vaid hoopis sellest, millest seal räägiti, mida mõeldi ning kuhu jõuti.

“Foorumi eeltööna oleme analüüsinud Eesti majandusvaldkondi, toonud kokku erinevate elualade inimesi ja ammutanud juurde parimat rahvusvahelist teadmist ning edukate riikide kogemust. Intervjuude ning töötubadega oleme kogunud visioonikate ja loovate Eesti inimeste tulevikutunnetust. Selle tulemusena tekkinud Eesti majanduse erinevaid tulevikulugusid ja visioonielemente soovisime foorumil jagada.” – need Eesti majanduse tulevikuvisioonid said osaliselt kahetsusväärselt enim meediakajastust sellest üritusest, tegelikult nendega eriti palju ei tegeletud – need kanti videoformaadis meile ette ning idee poolest pidime oma aruteludes neid arvesse võtma, kuid reaalselt arenesid teemad kiiresti neist välja ja läksid enamustes laudades põhimõtteliste küsimuste juurde.

Päeva jooksul astusid laval meie ette President T.H. Ilves, Eamonn Kelly (Global Business Network endine juht), Mikko Kosonen (Soome innovatsioonifondi Sitra president), Raivo Vare (Eesti Arengufondi nõukogu esimees) ja video vahendusel Peter Schwartz (rahvusvaheliselt tunnustatud stsenaariumide guru). Päeva viisid läbi Ott Pärna ja Priit Põldoja, kes juhatasid teemasid sisse ja tegid kokkuvõtteid.

Maailma olevik ja tulevik

Eamonn Kelly rääkis laiapõhjalistest muutustest kogu maailmas – uutsorti globaliseerumisest, mitteformaalsete institutsioonide tõusust, inimenergia (või teisisõnu ka lihtsalt tööjõu) kasvust, väärtuste muutumisest, linnastumisest ja tehnoloogiaga kaasnevatest muutustest.

Mikko Kosonen, Eamonn Kelly ja Raivo Vare

Pikka aega pärast Nõukogude liidu langemist, on globaliseerumine peaasjalikult tähendanud Lääne eluviisi, majandusmudeli ja mõtteviisi levikut maailmas. Lääne maailm sätestas reeglid läbi suurte rahvusvaheliste organisatsioonide nagu WTO, ÜRO, IMF-i ning dikteeris seda, kuhu maailm liikus – teaduses, äris, meelelahtuses. Kelly üritas mõista anda, et praegusel hetkel võtame me seda üsna iseenesestmõistetavana, kuid et tegelikult on see mööduv nähtus.

Lääne maailm on märkamatult jäämas tahaplaanile – kiiremini kasvavad riigid ja kõige innovaatilisemad rahvusvahelised ettevõtted paiknevad tänapäeval Aasias ja ülejäänud mitte-läänemaailmas. Sellised India ettevõtted, nagu TATA (millest olen isegi varem kirjutanud) ei tee lihtsalt Lääne firmade musta ja mehhaanilist tööd – nad on innoveerinud (selline sõna on tõesti olemas eesti keeles :P) tootmismudeleid ja töötamise viise ning kasvavad ja laienevad kiiremini kui keegi teine. Biokütuste kasutamises ei ole eesrinnas ei Euroopa ega USA, vaid hoopis Brasiilia, suurimad geenitehnoloogia uurimiskeskused asuvad Hiinas jne…

Demograafilistel teemadel muutus ettekanne veidi positiivsemaks – hariduse massiline levik, elutingimuste paranemine kõikjal maailmas (Lõuna-Ameerika arengutest on peagi tulemas Oliver Stone-i uus põnev dokfilm, ootan ise ja soovitan teistelegi) ja sellest tulenevalt, ainus kasvav ressurss maal – inimenergia. Tänapäevaks on väljaspool läänemaailma miljard inimest nn. globaalses keskklassis (mida on rohkem, kui kogu läänemaailmas kokku). Mis on ülisuur muutus ning mis toob endaga kaasa veel palju suuremad muudatused.

Veel üks põnev teema, mille ta üles võttis, oli väärtused. Varem arvati, et mida haritumaks ja rikkamaks inimesed saavad, seda vähem vajavad nad usu ja religiooni tuge – tänapäevaks on selge, et see sugugi nii ei ole. Noored inimesed on hoopistükkis muutunud palju spirituaalsemaks ja mõtet otsivamaks, kui nende vanemad. Minu arvates üks olulisemaid asju, mida ta välja ütles, on see, et tänapäeva noored inimesed ootavad mõtestatud tööd, nad tahavad teha midagi, millel on eesmärk ja mille väärtusi nad ise jagavad. See jäi kajama ka kogu konverentsi lõpptulemustes.

Iseenesest oli tegemist väga ülevaatliku ja veenva ettekandega ning paljud neist teemadest on tõsistena üles võetud ka mitmete TED esinejate poolt, kuid mulle tundus, et selles kontekstis oli see veidi liiga laialivalguv ja liiga laiapõhjaline, et seda meie aruteludes väga praktiliselt kasutada oleks saanud. Kuigi mõned teemad hiljem sisse tulid, eelkõige mõtted väärtuste ja mitteformaalsete institutsioonide kohta.

Soome tulevikuvisioon

Mulle endale avaldas kõige enam muljet just Soome tulevikuvisioonist ja uuest majandusmudelist rääkinud Mikko Kosonen. Olen seetõttu seal kuuldut ette kandnud ka näiteks Noorte Liidrite projekti käigus.

Kosonen rääkis sellest, kuidas Soomes toimus sarnane üritus ja millise suuna Soome mõtte- ja arvamusliidrid valisid. Nad ei rääkinud mitte kasvuvisioonist, vaid valisid meelega mõiste vitality (elujõud vms), et mitte sattuda vanadesse mõttemustritesse, tööstusliku mõtlemise sõnadega nagu konkurents või kulu-effektiivus, mis oleks tema sõnul kaotanud neis igasuguse võime loovalt mõelda ja uutele lahendustele jõuda.

Ta tõi näite Soome firmast KONE, mis tegeles liftidega. Selle uueks tegevjuhiks sai tema endine kolleeg Nokiast, kes murdis pead küsimuse üle, et kuidas motiveerida inimesi südamega lifte arendama. Liftid ei olnud pooltki nii “seksikad” kui mobiilid ning firmas puudus loovus ja sära. Lahenduseks sai üsna lihtne asi – ta sõnastas ümber firma moto, liftide tegemisest sai “solutions for better people flow“. Kui siis temalt oldi küsitud, et mida sa selle “people flow” all mõtled, siis olevat ta vastanud, et ta ei tea ja et selle väljamõtlemine on nende töö. Sellega muutis ta sisuliselt kõik 20000 töötajat “R&D osakonnaks”, kes hakkas panustama uute suundade ja loovate lahenduste väljatöötamisse.

Selle näite mõte oli illustreerida mingis mõttes Soome visiooni – inimestes peituvat energiat tuleb teadlikult avada, nende loovus ja head mõtted tuleb vabastada ning neile pakkuda keskkonda, millest oma energiavarusid täiendada. Riigi mõttes on see preventiivne meditsiin, linnakeskkonna arendamine, tervislik toitumine ja arendav koolisüsteem. Ärilises mõttes on see inimeste võimustamine (empowering) töökohal, võtmaks vastutust, panustamaks loovalt, kuid mis peamine, eesmärgipäraselt ja ennast arendavalt (siinkohal märkame, kuidas soomlased on globaalseid muutusi noorte inimeste väärtustes, millest Kelly rääkis, juba tähele pannud).

Ühe pausi ajal sattusin Soome mudeli Eesti peal rakendamise teemal Kosoneni ja Varega vestlema. Paiskasin õhku mõtte, et seda ei tohiks päris otse nii teha, kuna Eesti ei ole läbinud samu arengufaase, mis Soome. Nende praegust visiooni kopeerides jätame me arvestamata selle, mis meil teistmoodi on – meil ei ole tugevat tööstuslikku tausta, suuri ja edukaid R&D projekte riigi, erasektori ning ülikoolide vahel, meil ei ole sellist heaoluühiskonda ja paljusid muid olulisi eeldusi. Nad nõustusid, kuid Kosonen arvas siiski, et kõiki neid samme ei ole meil aga vaja läbi käia ning mõnedest võiksime ikkagi lihtsalt üle hüpata.

Järgmisel päeval lugesin Eesti Päevalehest intervjuud temaga, kus ta arendas seda edasi “Arutasin sama asja Raivo Varega. Ma soovitan teil analüüsida seda, mida meie Soomes teeme. Ka seda, kuidas meie näeme oma tulevikku. Kus iganes võimalik, üritage meist ette hüpata. Jätke üks trepiaste vahele. Ärge ehitage üles sellist tööstuslikku pärandit, mis meil on. Seda pole enam vaja. Te peate mõtlema ise, kõike kopeerida pole mõtet.” Ilmselt jääb rõhk sõnale “analüüs” – kui mõtestame Soome kogemuse lahti, siis võimegi ilmselt etappe vahele jätta ning järgi jõuda.

Eesti visioon tulevikuks

Kuna see postitus on veninud juba liiga pikaks, siis panen siia kirja vaid peamise. Konverentsi tulemiks oli miski, mida nimetati “jagatud visiooni elementideks”, kuhu said kirja kõik välja koorunud peamised märksõnad (eesmärgid), mille poole Eesti 2018 aastaks püüdlema peaks hakkama. Toon välja need, mis minu enda jaoks enim kõlama jäid.

Minu laudkond konverentsil - EAS, JCI, Riigikogu...

Esimene punkt oli see, millest Kosonen alustas – koostöö vs. konkurents. Mõeldes majandusest kui konkurentsikeskkonnast, on raske (et mitte öelda võimatu) liikuda reaalse koostööni. Koostööd tuleb õpetada varajasest east koolis ning rakendada kõigis eluvaldkondades – ainult nii saavutame oskuse kiirelt muutuvas maailmas stabiilseid koostöösuhteid arendada ning seeläbi oma majandussüsteemi tugevdada.

Väärtuspõhine kasv ja taskakaalustatus – Kelly ettekandest välja koorunud idee, et oluline ei ole ainult teha uusi asju, vaid see, kuidas me üldse asju teeme – miks me neid teeme. Oluline on aru saada, mida tänapäeva tööjõud väärtustab ning kuidas neid väärtusi saab rakendada positiivse arengu (ka majandusliku) tagamiseks.

Loov, ettevõtlik ja haritud (õppiv) inimene – minu meelest kõige olulisem tulemus sellest üritusest. Kui see oleks riiklik prioriteet, siis ei peaks me muretsema Aasia tõusu või Vene mõjude pärast. Loodetavasti levib taoline mõtteviis kaugele ja kiiresti.

Lisaks toodi veel välja avatus maailma ja sissepoole, roheline ja terve elukeskkond, meie-tunne, valikute rohkus ja veel päris paljud head mõtted.

Mis sellest kõigest edasi saab?

Arengufoorumist on välja paiskunud palju ideid, artikleid meedias, arvamusi väljastpoolt. Inimestel, kes osalesid, on potentsiaali neid ideid levitada ja praktikas rakendada – loodetavasti nad seda ka teevad. Mina igatahes olen püüdnud. Praktilisest küljest on detsembris tulemas selle konverentsi järelkonverents, kus võetakse aasta jooksul toimunu kokku ja vaadatakse, mis neist ideedest on siis lõpuks saanud. Kui vähegi võimalik, siis võtan ka sellest osa.

Omalt poolt olen Ott Pärnale juba välja pakkunud võimaluse teha nende ideede levikuks koostööd TEDx konverentsidega ning üsna peatselt neil teemadel ka temaga kohtume. Loodetavasti leiame viisi heade ideede veelgi laiemaks levikuks ja realiseerumiseks.

Siit on mul ka küsimus kõigile neile, kes selle pika kirjutise läbi on jõudnud lugeda – kas ja kuidas võiksime TEDx konverentsiga panustada? Ning teiselt poolt, kas ja kuidas Sina ise võiksid seda teha?

NB! Arengufoorumi ettekanded, meediakajastuse, materjalid ja muu leiad siit.