Ütleme aitäh loojatele ja hoidjatele
Esialgu avaldatud Facebooki postitusena. Foto: Val Vesa, Unsplash
Väike üleskutse: ütleme aitäh kõigile neile, kes loovad ja hoiavad. Neile, kes võtavad vastutust ja kannavad seda ka. Konstruktiivsetele inimestele meie ümber.
Sest lõhkuda on nii lihtne ja luua nii pagana raske.
Ning kõige raskem hoida loodut.
Ma olen selle peale viimastel aastatel korduvalt ja korduvalt mõelnud ning nüüd lõpuks tunnen, et on aeg need mõtted välja öelda.
Kui sa ehitad midagi, siis võid 99 asja teha õigesti, kuid 1 valesti läinud asi võib kogu konstruktsiooni kokku kukutada.
Kui oled aga lõhkumas, siis võid teha 99 asja täiesti valesti ja mööda tulistada, kuid piisab 1 asjast, mis läheb pihta, et kogu süsteem kokku kukutada.
Lõhkuda ja kritiseerida on nii lihtne, sest reaalses maailmas ei ole miski täiuslik. Igas loodud asjas on vigu. Ning hävitamiseks piisab sageli vaid ühe vea leidmisest, et kõik hea nullida. Sotsiaalmeediaajastul on ka selle ühe vea võimendamine ning selle abil hävitamine muutunud aina lihtsamaks ja tavalisemaks.
Loomise muudab reaalne maailm aga vastupidi palju raskemaks. Maailm on keeruline ja iga reaalselt toimiv lahendus peab olema sellele vastavalt keerukas. See aga tähendab, et ühelt poolt on seda raskem luua, aga teiselt poolt ka raskem selgitada ja mõista.
Nii juhtubki, et aastate jooksul ehitatud keerukad süsteemid, mis lahendavad keerulisi probleeme – teaduses, hariduses, sotsiaalvaldkonnas, majanduses, kultuuris jne – saab kokku kukutada lihtsalt sellega, et leida neis mõni viga ja kasutada ära seda, et inimesed ei saa keerulistest süsteemidest aru. Lihtsustada ja võimendada, koguda toetust läbi lihtsa kriitika ning siis tõestada end läbi lõhkumise.
Lõhkumine paistab olevat lausa teatud uue ajastu vaimu olemus. Trump on muidugi selle vaimu hea näide ja füüsiline kehastus. Luua ei suuda midagi, ainult hävitada kõike, mida teised on ehitanud – keskkonnakaitset, Iraani lepet, kliimalepet, tervisekindlustuse süsteemi jne.
Hoidmine on lõpuks aga kõige raskem. Sest olemasolev muutub kiirelt inimeste jaoks igavaks – demokraatia, valimised – nääh, igav! Laulupidu, koorid – igav! Teadus, haridus – igav! Teeme uusi asju! Põnevamaid, seksikamaid, lihtsamaid…
Vahel on muidugi loodud asjad ka halvad. Loomulikult. Vahel tulebki lõhkuda olemasolevaid asju. Ka õige. Ja kriitika on ka vajalik osa asjade paremaks muutmiseks. Muidugi! Kuid ainult kriitika ja lõhkumisega ei tee maailma asju paremaks. Selleks, et midagi oleks ning selleks, et hästi oleks, tuleb luua ja ehitada ja hoida.
Seega ütleme aitäh loojatele ja hoidjatele meie ümber. Kui kohtate mõnd sellist inimest, siis öelge neile, et hindate nende panust ja vaeva. See loeb väga palju. Ütleme aitäh oma koorijuhtidele ja instituutide juhatajatele ja vabaühenduste eestvedajatele ja julgetele ettevõtjatele, aga ka poliitikutele, kes ei sõida populistliku kriitika peal, vaid päriselt ehitavad midagi. Ja hoidume nende tõmbest, kes lihtsalt lõhuvad ja kritiseerivad, ärme lase neil end ära osta oma lihtsustamise ja labasusega.
Ma alustan ise siinsamas ja ütlen siin aitäh näiteks Margit Kellerile, TÜ ühiskonnateaduste instituudi juhatajale, keda imetlen selle eest, et ta on võtnud enda kanda nii raske vastutuse. Või Mirell Prosale, kes on aastaid kandnud OLE ROHKEM ettevõtmisi. Aitäh ka näiteks Helen Sildna (TMW) ja Mart Noorma (EstCube jm) ja Maris Jõgeva (EMSL) ja Kristi Liiva(Arvamusfestival) ja Tarmo Tüür (Teeme Ära) ja Kaspar Korjus (e-Residentsus) ja nii-nii paljud teised, keda kõiki siin nimetada ei jõua, kes veavad eest, vastutavad ja inspireerivad ka teisi seda tegema. Aitäh!