preloder

Persoonilugu: “Töötan selle nimel, et Tartust saaks üks maailma kõige olulisemaid linnu.”

Persoonilugu: “Töötan selle nimel, et Tartust saaks üks maailma kõige olulisemaid linnu.”

Tegemist on persoonilooga OLE ROHKEM ajakirjas. Autoriks Kaisa Laur.

Tema iidol on Dumbledore, ideaalne maailm Star Trek ja ta tahab maailmas läbi viia eesmärgirevolutsiooni. Tema nimi on Martin A. Noorkõiv.

Kui mõnede inimeste edu teeb kadedaks, siis Martin on selline inimene, kes särab nii eredalt, et seda jagub ka teistele. Pärast temaga kohtumist tekib paratamatult tunne, et kõik on võimalik ja lähme parandame selle maailma nüüd ära. Viimaseid päevi ametis olev Tartu üliõpilasesinduse esimees ei ole oma lennukate ideede jagamisel sugugi kitsi. Lõppude lõpuks, mida rohkem inimesi ühe eesmärgi nimel võitleb, seda parem.

IMG_7867

Ülikooli tulles ei viinud Martini tee sugugi mitte otse üliõpilasesindusse. „Teadsin TÜÜEst kohe, kui ülikooli tulin, ja hoidsin suure kaarega eemale. Need jutud ja see maine TÜÜEst ei olnud minu jaoks midagi sellist, mis mind huvitaks või kuhu ma sekkuda tahaks, rääkimata sellest, et ma olin suure osa oma nooruspõlvest veidi vihanud kõiki aktiviste, eriti õpilasaktiviste, pidanud neid tobedateks ja ennastupitavateks,“ kirjeldas Noorkõiv oma algusaegade jahedaid suhteid üliõpilasesindusega. Seevastu sattus ta hoopiski AIESECi ridadesse, sedagi pooleldi vastu tahtmist. „Hakkasin tegema igasuguseid tudengiaktiivsusega seotud asju, ilma et ma neid tol hetkel nii mõtestanud oleksin,“ rääkis ta. Kui käes oli Martini eelviimane bakalaureuseaasta, oli üliõpilasesindusse tulnud Erik Raudsepp, kes hakkas seda reformima ja mõistlikumaks tegema. „Kui olid uued valimised, tuli Erik minu juurde ja küsis, kas ma ei taha esindusse kandideerida. Kuna olin tol hetkel olukorras, kus mingid asjad olid just lõppenud ja teised polnud veel alanud, siis tundsin, et mis see ikka ära ei ole, selline väike lisakohustus kõrvale. Õnneks ei saanud kohe esimeheks, vaid lihtsalt juhatusse,“ kirjeldas Noorkõiv oma TÜÜEsse sattumise lugu.

“Kandideerisin Kaspari vastu, kes sai esimeheks. Õnneks ei hakanud me teineteist vihkama, saime hoopis headeks sõpradeks. Töötasime juhatuses koos aasta aega. Siis mõtlesin, et lähen ära, mille peale ütles Kaspar, et pean esimeheks kandideerima. Koormuse pärast ma algul ei tahtnud, kuid et olulised asjad olid pooleli, siis pärast väikest veenmist otsustasin ikkagi kandideerida ja need plaanid lõpule viia. Nüüd on kõik tehtud,“ rääkis Noorkõiv.

Mis saab edasi

Pärast TÜÜE esimehe ametiaja lõppu kavatseb Martin lõpetada magistriõpingud kommunikatsioonierialal ja pärast seda omandada filosoofia doktorikraad, seda ideaalis New Yorgi ülikoolis. Tööalaselt tahaks pühenduda Domus Dorpatensise ja DD Akadeemia juhtimisele.

„Domus kui sihtasutus on põhimõtteliselt nagu platvorm. Oleme sotsiaalne ettevõte, millel on oma maja ning millega teenime tulu külaliskorterite ja seminariruumide rentimise kaudu. Selle tulu ja majaga võimaldame ühiskonnale teha vajalikke asju. DD Akadeemia on Domuse põhiprogramm, mida julgeksin nimetada Eesti parimaks noorte arendamise programmiks. Enda kogemustele tagasi mõeldes on mind hästi palju arendanud AIESEC ja TÜÜE, aga olen kõigis organisatsioonides tundnud, et mõned inimesed, tavaliselt juhatuse liikmed ja projektijuhid, saavad seal palju areneda, aga hästi paljud liikmed organisatsioonide sees seda ei saa. Akadeemiaga võtsime aluseks selle, et kõik programmis osalevad inimesed saaksid enam-vähem võrdse ja intensiivse kogemuse, mille käigus maksimaalselt areneda,“ selgitas Noorkõiv.

„Mõte on see, et kõik programmiga liituvad inimesed muutuksid. Meie plaan on Akadeemiast teha maailma kõige arendavam noorteprogramm ja et ühel hetkel tuleksid inimesed üle kogu maailma kokku Eestisse Tartu ülikooli õppima selleks, et DD Akadeemia programmi tulla. See oleks mõnes mõttes nagu TED. Inimesed teavad, et konverentse on igasuguseid, samamoodi nagu noorte arenguprogramme, aga maailma parim on see konkreetne.“

“MEIL ON JUSTKUI ÜHISKONDLIK KOKKULEPE, ET EESMÄRGID ON MÕTTETUD, SEST ME EI SAA NEID KUNAGI SAAVUTADA.”

Pikas perspektiivis töötab ta selle nimel, et Tartust saaks üks maailma kõige olulisemaid linnu, umbes nagu Silicon Valley. See poleks mitte majanduslik ega poliitiline keskus, vaid koht, kus mõeldakse kõige innovaatilisemaid mõtteid ning kus on kõige aktiivsemad ja lennukamate mõtetega inimesed. Martin loodab, et kümne aasta pärast mõtleb kogu Eesti nii. Kahekümne viie aasta pärast võiks juba Euroopa Liidus üle päeva viidata, et äkki peaks seda või teist Tartust järele pärima.

Eesmärgirevolutsioon

IMG_7891

Martini arvates ei ole ainult Eestil, vaid kogu maailmal üks väga suur probleem, millest saavad alguse kõik teised. Maailmasõdade ja ebaõnnestunud eksperimentide, nagu natsismi ja kommunismi tõttu oleme ühiskonnast, riikidest, organisatsioonidest, ettevõtetest ja ka indiviidide elust visanud välja eesmärgistatuse kontseptsiooni.

„Elame praegu maailmas, kus küsides inimese käest, mis on tema eesmärk, tema elu mõte, peab ta seda küsimust tobedaks. Meil on justkui ühiskondlik kokkulepe, et eesmärgid on mõttetud, sest me ei saa neid kunagi saavutada. Ainus viis olla on lihtsalt olla ja ainus eesmärk, mis olla saab, on õnn. See paistab olevat vähemalt läänemaailma kokkulepe. Mida mina tahaks teha, mis on minu põhieesmärk – teha maailmas eesmärgirevolutsiooni. Alustada tuleks sellest, et tagasi tuleks tuua eesmärk inimeste igapäevaellu. Et põhimõtteliselt ei oleks absurdne, kui inimene küsib teiselt, mis ta eesmärk on,“ unistab Martin.

Eesmärgi all ei pea ta silmas vaid igapäevaseid saavutusi, näiteks konkreetsesse ülikooli sissesaamist, vaid elamise põhjust. „See on maailma kõige hirmsam küsimus, mida me ei julge endalt küsida, sest teame, et selle taga võib laiutada suur sügav must auk, näiteks ma ei tea tegelikult, mul vist ei olegi eesmärki,“ avab Martin inimeste kartuste tagamaid.

Üks põhjus, miks indiviidil on raske sõnastada oma eesmärki, on see, et oleme harjunud pidama normaalseks, et kümnete tuhandete töötajatega globaalsed ettevõtted tegutsevad meie piiratud ressurssidega maailmas vaid raha nimel. Martinile see muidugi ei meeldi.

„Kujutan ette, et vaatame saja aasta pärast tagasi praegusele maailmale ja küsime, kuidas on see võimalik, et peeti normaalseks organisatsiooni ühiskondliku funktsiooni puudumist. Et meil on ettevõtted, mis ei täida ühiskonnas mingit muud eesmärki.“ See, et kõik ühiskondlikud eesmärgid ei ole olnud head ja mõistlikud, ei tähenda seda, et neil üldse mõtet ei olnud. „Saame ühiskonnana toimida valesti, aga selleks, et teha õigesti ja paremini, peame kollektiivselt õppima eesmärke paremini seadma. Praegusel hetkel oleme terve planeediga otsustanud, et me ei sea eesmärke, ja elame lootuses, et suured probleemid lahenevad ise,“ on Noorkõiv veendunud.

Ideaalid, utoopiad ja unistused

Lühidalt võib öelda, et Martini ideaalne maailm näeks välja nagu Star Treki sarjades. Kuna kõik materiaalne on nullkuluga, ei eksisteeri selles ühiskonnas enam raha. Nad suudavad genereerida tohututes kogustes energiat, millest toota toitu ja muud vajaminevat. Mitte isegi nii palju, kui nad vajavad, vaid nii palju, kui tahavad. Miski ei jää ressursside piiratuse taha. Selles ühiskonnas tegelevad kõik teaduse, kultuuri ja loominguga, et saada maailmast ja universumist paremini aru, uurida seda või luua juurde väärtusi. Kuidas aga sinnani jõuda? Martin usub, et filosoofia on filosoofia alles siis, kui seda rakendada päris elus. Platoni Akadeemia ja Aristotelese Lütseum toimisid sama loogika alusel: kui inimene midagi mõtestas ja filosoofiliselt mingisuguse lahenduseni jõudis, pidi ta selle järgi ka elama. Vastasel korral polnud see filosoofia, vaid lihtsalt mõte.

„KUI TARTU ÜLIKOOL PIKAS PERSPEKTIIVIS LÄBI KUKUB, SIIS ON KÕIK MINU MUUD TEGEMISED MÕTTETUD.”

„Pikas perspektiivis kujutan ette, et Akadeemiast saab selline asi nagu Yoda Star Warsis. Et inimesed, ükskõik kus nad planeedil Maa ka paiknevad, teavad väikese linna Tartu olemasolust. Kui nad tahavad päriselt saada Jediks, saada osa maailma kõige-kõige arendavamast programmist, tulevad nad siia, ükskõik kui palju see maksab,“ kirjeldab Martin oma unelmat. Et Akadeemiast saaks üldse selline programm, on vaja tema kõrvale kõige tugevamate noorte arenguprogrammide konkurentsi. Seetõttu on ka oluline, et TÜÜSA ja OLE ROHKEM eksisteeriks. Iga kord, kui üks muutub paremaks, peab teine omakorda ennast arendama. Ilma konkurentsita oleks olukord liiga lihtne ja laisk, et piisavalt areneda. Samas on TÜÜSA teine roll toetada neid, kes alles alustavad. Väga tiheda konkurentsi puhul on muidu oht, et uued süüakse lihtsalt välja. TÜÜE omakorda on oluline seetõttu, et ülikool on Tartu või koguni Eesti olulisim institutsioon. „Kui Tartu ülikool pikas perspektiivis läbi kukub, siis on kõik minu muud tegemised mõttetud. Domus ja Akadeemia saavad toimida ainult siis, kui ülikool on väga edukas, mis tähendab, et mul on olnud siirad kavatsused ülikooli aredamise suhtes,“ rääkis Noorkõiv.

Ideaalid ja eeskujud

“MINA USUN, ET PÕHIMÕTTELISELT ON KÕIK INIMESED, IDEOLOOGIAD, RIIGID JA AJALOOD LEPITATAVAD.”

Martini põhiiidol on Dumbledore. „Enamuse ajast ta ei võta elu tõsiselt. Tema on see, kes teeb nalja, laseb pinge olukorrast välja, toob ruumi inimliku soojuse, aga siis, kui on oluline hetk, suudab tõmmata kogu ruumi vaikseks ja öelda, et see on oluline. Ja inimesed tunnevad, et see ongi oluline.“ Eriti meeldib Martinile Dumbledore’i ja tema õe lugu. Kuigi Dumbledore tegi nooruses ka vigu, on ta muutunud ja arenenud, mis ei tee teda vähem eeskujuks. „See on iidolite puhul põhiprobleem, et nad peavad täiuslikud olema. Kui avastame, et nad muuseas nokkisid kunagi nina, siis on nad automaatselt vähem eeskujud. Mis on täielik absurd, sest tegelikult inimesed ei ole perfektsed. Sellepärast ongi Dumbledore kõige parem eeskuju: ta pole täiuslik, aga ta teeb neid asju, mis on olulised, ja teeb neid hästi,“ on ta kindel.

Kui Martin oleks superkangelane, oleks ta tõenäoliselt Xavier  X-Men’ist, selleks, et saada inimestest täielikult aru. „Kui sa saad aru, miks inimesed midagi tahavad, siis mulle tundub, et isegi kõige ühildamatumad maailmavaated ja perspektiivid on tegelikult ikkagi praktilise elu, emotsioonide ja narratiivide vangid, mitte vastandlikud. Mina usun, et põhimõtteliselt on kõik inimesed, ideoloogiad, riigid ja ajalood lepitatavad. Mu lemmiknäide on eesti-vene koolides ajaloo õpetamine. Ühelt poolt vaadates on Suur Isamaasõda, teiselt poolt okupatsioon, ja need tunduvad justkui ühildamatud. Kuidas saab olla sama asi korraga okupatsioon ja Suur Isamaasõda!“ selgitas Martin otsuse tagamaid.

Üks sündmus saab korraga olla hea ja halb. Me saame olla empaatilised vene inimeste emotsiooni ja narratiivi suhtes ning mõista, miks see nende jaoks on asi, mida mälestada ja kuhu lilli viia. Samas oli see kellegi teise, antud juhul Balti riikide perspektiivist midagi kohutavalt halba, mille suhtes saab samuti empaatiline olla. „Need kaks asja on ühildatavad maailmapilti, kus mõlemad sündmused toimusid korraga, kuid olid erinevate poolte jaoks täiesti erineva tähendusega. Kui see on ühildatav, on seda kõik muud asjad maailmas,“ on Noorkõiv veendunud.