loader image

Kuidas lahendada kliimamuutusi?

Kuidas lahendada kliimamuutusi?

See oli esialgu FB postitus. Foto: William BossenUnsplash

Ma kuulun nende inimeste (põlvkonna?) hulka, kes tunnevad hirmu kliimasoojenemise ees. Mitte abstraktset, teoreetilist hirmu, vaid reaalset ja väga elulist. Me loeme uudistest, kuidas üksteise järel saab maailma linnades otsa joogivesi, igal suvel põleb järjest rohkem metsa, sulab järjest rohkem jääd, leiab aset järjest ekstreemsemaid torme, üleujutusi, kuumalaineid ja muud hirmsat. Ning me näeme vähe põhjust uskuda, et asjad tulevikus paremaks lähevad.

Samas me teame, et maailm ei lõpe homme või isegi 11 aasta pärast ära. See hirm ei ole rumal ja pime. Meie hirm tuleb sellest, et me saame aru, et nende 11 aasta jooksul, mis on jäänud kõige hullemate tagajärgede vältimiseks, ei tehta väga suure tõenäosusega piisavalt. It’s just business as usual.

Me näeme, mis maailmas toimub. Näeme, mis meil siinsamas Eestis toimub – kui raske on meil oma põlevikivi küsimust lahendada. Kuid kui me ei suuda isegi siin väikeses Eestis võtta ette seda ÜHTE sammu, siis mis lootust on kogu maailmal midagi nii palju keerulisemat ära teha.

See on eriti frustreeriv. Et inimesed saaksid end päästa, kuid ei tee seda. Oleks, et me ei saaks midagi teha, saaks vähemalt nautida viimseid päevi ja mängida rahulikult Xboxi peal midagi toredat. Aga ei, lootus on tegelikult see kõige hullem – me teame, et on võimalik ja pingutame selle nimel, kuid teame samal ajal, et suure tõenäosusega kasutult.

Ja sellest frustreerivam veel – me saame isegi aru, et miks. Me saame aru, et inimesed lihtsalt ei tunneta elu nii pikas perspektiivis, ei tunne nii suurt muret asjade pärast, mis ei ole käegakatsutavad (nagu CO2 kontsentratsioon atmosfääris) ega suuda hoomata neid kompleksseid süsteeme, milles meie igapäevaelu võimaldavad. See ei ole kellegi süü, see on lihtsalt inimloomus. See, mis on meid toonud nii kaugele, on seesama, mis meie teekonna lõpetada võib…

Huhh.

Kogu see depressiivsus ei vii aga kuhugi. Hirm mobiliseerib korraks, aga pidev hirmutunne kurnab ja muudab tuimaks. Seepärast olen ma otsinud midagi, mis annaks päris lootust. Lähenemist, millesse saaksin uskuda ja millesse panustades tunneksin, et on realistlik midagi muuta.

Endalegi üllatuseks leidsin sellise ülikoolist. Doktorantuurist, of all the places.
Ja nüüd tunnen, et on viimane aeg ka minul püüda sellest avalikult rääkida.

Aga see on raske. Mitte emotsionaalselt, vaid seetõttu et see kõlab lihtsalt nii… igavalt.

See ei kõla põnevalt, sest selle mõistmiseks on vaja kõigepealt mõelda ühiskonnast veidi rohkem nagu sotsiaalteadlane. Mitte väga palju – ei pea isegi paradigmadest või narratiividest rääkima. Kõige olulisem on püüda mõista, et ühiskond, tehnoloogia ja muu maailm ei ole üksteisest eraldatavad – et nad on ühendatud süsteem(id). Et autod, autojuhid, sõiduteed, liiklusreeglid, sõidukultuur jpm moodustavad omavahel tihedalt läbipõimunud süsteemi(d), mida ükski üks tehnoloogia ära ei muuda. Et sama tehnoloogiaga saab õhku lasta linnasid või hoopis aastavahetusel taevas silmailu pakkuda. Et ühiskond ja selles toimuv määrab selle, kuidas me tehnoloogiaid kasutame. Et isegi kui meil oleks olemas kõik vahendid kliimamuutuste peatamiseks, siis see ei tähenda, et me need kasutusele võtaksime. Rääkimata sellest, et tegelikult saame need vajalikud tehnoloogiad ja muud lahendused ainult siis, kui ühiskonnana paremaid valikuid teeme.

See arusaam viib ühe lihtsa järelduseni – puuduolev lahendus ei ole tehnoloogiline, vaid ühiskondlik.

Asi on inimestes.
Ja see asi on lahendatav.

Aga kuidas siis?

1. Pean palju lihtsustama, et seda lühidalt öelda, aga laias plaanis on kliimamuutuste “lahendamiseks” vaja igas maailma riigis viia läbi üks protsess. Reaalselt tähendab see mitmeid protsesse, üksteise kõrval ja sees, aga selguse huvides nimetagem seda “protsessiks” siin. Seda protsessi nimetatakse “siirdeks” või “üleminekuks” (ma ütlesin, et see kõlab igavalt) ja sellega püütakse saavutada muutusi kõikides olulisemates eluvaldkondades paralleelselt, mitte ei otsita ühte (tehnoloogilist) imelahendust. See arusaam baseerub kõigepealt industriaalrevolutsiooni uurimisel (nn esimene suur siire), millest on paljuski tuletatud kuidas uut siiret esile kutsuda ning siis ka nende riikide uurimisest, kel on õnnestunud oma süsteemides suuri muutusi enam-vähem edukalt esile kutsuda.

2. Selle protsessi eripära on, et see ei ole mingi plaanimajandus. Ei saa nii, et keegi kuskil teeb suure plaani ja lahendab kõik selle järgi ära (ei ole üht kuldvõtmekest). Seda paljudel põhjustel – esiteks on need probleemid nii suured ja keerulised, et keegi ei saa ÜKSI neid ära lahendada, isegi peaministrid, presidendid või diktaatorid mitte (ei ole ka võimalik ekspertidega “ära teha”). Lisaks ei ole ka võimalik ette teada, millised lahendused on kõige paremad – me peame looma võimalusi erinevate lahenduste sündimiseks, arenemiseks ja omavahel võistlemiseks, et leida need, mis kõige paremini töötavad.

3. Edukate protsesside eesmärgiks on olnud saavutada, et paljud erinevad organisatsioonid, ministeeriumid, ettevõtted, MTÜd jt omavahel pidevalt suhtleks ning siis SARNASES suunas liikuma hakkaksid. Me ei saa, ega peakski tahtma, et kõik täpselt samas suunas, ühe kindla plaani järgi liikuma hakkaksid. Ainus lootus reaalseks siirdeks on selline veidi kaootiline sarnasesuunaline samm-sammult liikumine.

4. Kuigi ei ole võimalik üksi sellist protsessi ellu viia, on võimalik seda algatada ja sellele kaasa aidata. On võimalik anda oma panus, ka väga väikeste asjadega. On võimalik toetada kõiki neid, kes püüavad taolist sünkroonset liikumist luua ja ise seda teha. Ja on võimalik võidelda nende vastu, kes sel ees seisavad (see vajaks eraldi postitust, aga ühe tegevusena: reaalselt oma nime, näo, tegude, raha ja häälega toetada erakondi ja kandidaate, kes nt Eestis kliimamuutuste osas midagi ette tahavad võtta – sest poliitika on üks suur osa nii lahendusest kui probleemist).

5. Sellist sünkroonset liikumist püüavad Eestis juba paljud osapooled luua. Seesama mainitud ülikool – Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi projekt, mille osaline ma ise olen. Või Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise jt erinevad projektid. Kuid oluline on, et sellise protsessi sündimiseks on vaja KÕIKI – on vaja igapäevaselt vaeva näha, vähem lennukiga lennata, rohkem reedeti protesteerimas käia, vähem autoga sõita, rohkem valimistel hääletama minna jne jne jne jne jne jne jne jne jne. Kõik sammud, ka väga-väga väikesed loovad VÕIMALDAVAT taustsüsteemi, mis on iga sammuga veidi soodsam, veidi toetavam, veidi lahendusprotsesse kiirendav, veidi lootust juurde andev.

Mina usun nüüd juba mõnda aega, et kartmise asemel on ka siiski mõtet loota. Ma loodan, et natuke suutsin seda usku edasi ka anda.