Kõne Tuulelohe Lennu konverentsil
Esialgu avaldatud Facebooki postitusena. Fotograaf Urmas Kamdron. Video postituse lõpus.
Esinesin täna tööandjate aastakonverentsil, kus suure küsimusena oli tõstatatud kuidas Eesti saab edasi kesta olukorras, kus inimesi on meil järjest vähem.
Mind kutsuti rääkima noorte perspektiivist ja püüdsin tõstatada hulk erinevaid probleeme, mida saab lahendada tänaste inimestega (et aega oli vähe ja küsimus suur, siis lihtsustasin hästi palju ja veidi ka provotseerisin). Ma ei rääkinud muidugi kõigi eest, noored on ilmselgelt erinevad. Osasid neist asjadest saab muuta riik, osasid tööandjad ja osasid iga inimene ise.
Igatahes, püüdsin veidi lühemas vormis ideed siia ka kirja panna (ei õnnestunud küll eriti lühidalt).
1. Meil on suur kasutamata potentsiaal siinsamas olemas
Eesti on liiga väike ja inimesi on liiga vähe, et raisata inimesi. Täpsemalt öeldes on juba täna töökäsi (või päid) puudu. Samal ajal on aga täna ja siin kõrge potentsiaaliga inimesi, kelle võimed jäävad kasutamata. Me ei saa seda endale lubada.
Kõigepealt toodavad vaesus ja ebavõrdsus uut vaesust ja ebavõrdsust. Mida suurem on ebavõrdsus Eestis (ja see on täna väga suur), seda rohkemate inimeste potentsiaal jääb kasutamata.
Teiseks nn “vale kõrgharidusega inimesed” – doktorandid, teatud (sageli populaarseid) erialasid madalamal haridustasemel õppivad inimesed. Aga haridus on nagu maavara. Kui sul on maapõues kulda, siis ei maksa ehitada naftatööstust. Millegipärast tundub aga paljudele mõistlikum “naftat pumbata”. Küsime pigem enda käest, kuidas me saaksime kõige paremini kasutada neid noori, kes meil on? Neid teadmisi ja võimeid, mis neil on. Need noored on sageli laiema silmavaatega, haritumad inimesed, kelle ambitsioon on suur ja mõtlemine lai.
2. Rahast ja juhtimisest
Raha on muidugi noorte inimeste jaoks küsimus, kuid mitte ainus ja paljude jaoks ka mitte peamine.
Noored valivad väiksema palgaga minna tööle nt iduettevõtetesse. Ja sinna ei minda ping-pongi laua pärast – palju olulisem on paindlikkus. Noored, eriti aktiivsed ja suure potentsiaaliga noored, otsivad kohti, kus nad oleksid võimalikult vabad. Vabad looma, koostööd tegema, tööaega ise valima, ennast juhtima jne.
Teine mure on juhtimisega. Hea juhtimine on nähtamatu, sellest ei räägi väga keegi. Halb juhtimine on aga põhjus lahkumiseks. Tean erialasid, kus noored inimesed lahkuvad riigist, kuna Eestis on ainult paar kohta nende erialaseks tööks ning seal, kus parasjagu vaba töökoht on, on juht väga halb (ja ütleme ausalt, tihti ka jobu). Aktiivsemad noored püüavad veidi protesteerida selliste vastu, kuid avastavad eest sageli ringkaitse ning laias plaanis saadetakse nad pikalt. Ja siis nad lähevadki. Kõige hullem – niimoodi lähevad sageli just need, kelle missioonitunne on suurim.
3. Laste saamisest
Üldiselt tahavad noored saada lapsi siis kui nad tunnevad end siin turvaliselt. Majanduslikult, aga mitte ainult. Et Eestis on ebavõrdsus suur, siis on palju ka neid inimesi, kes tunnevad, et nad ei saa endale lubada laste saamist. Küsimus ei ole ainult emapalgas – mis kasu on sellest kui mõned aastad saad toetust, kui üldine olukord ei ole piisavalt kindel. Eriti oluline on siinkohal just naiste majanduslik turvatunne.
Sellega seoses – naised saavad Eestis keskmiselt üsna palju vähem palka. Isegi need naised, kes parasjagu saavad head palka, ei saa olla kindlad, et see niimoodi on ka tulevikus. Seni kuni nad teavad, et naised saavad Eestis keskmiselt üle 30% vähem palka, ei hakka naiste majanduslik turvatunne tõusma. Asi ei ole (ainult) karjääri tegemises, asi on turvatundes.
Nüüd üht asja saavad Eestis naised rohkem kui mehed, kuid see ei kipu neid aitama eriti – haridust. See ise ei ole probleem (et naised kõrgelt haritud on). See on probleem, et noored mehed Eestis on madalalt haritud. Kuna haridus on funktsionaliseeritud vahendina töö leidmiseks ja tööd saab ka ilma hariduseta, siis noored mehed ei ole eriti motiveeritud haridust saama. Noored kõrgelt haritud naised ei ole aga jällegi eriti motiveeritud selliste meestega abielluma ja lapsi saama. See on üks mis tõmbab eemale. Ja normaalne on, et tõmbab. Kes tahaks elada koos endast palju vähemharitud inimesega? Seega ärme võtame tööle madala haridusega mehi, suuname nad ennast täiendama.
Ühesõnaga, meie naised on keskmisest kõrgemalt haritud, kuid saavad keskmiselt vähem palka. Midagi on pildil valesti. See tähendab lõpuks, et me ei väärtusta naisi piisavalt.
Isapuhkusest mõni sõna ka. Seni kuni isapuhkus ei ole tööandjate poolt samavõrd aktsepteeritud kui emapuhkus, on paratamatult lapse saamisega seotud oht naise karjäärile. Aga asi ei ole ka ainult formaalsetes piirangutes – ärme näiteks tee nalja isapuhkusele minevate meeste üle.
Laste “talumisest” ka mõni sõna. Tänapäeva noored vanemad ei taha peitu pugeda, vaid ka lapsega edasi elada. Väljas söömas käia, töökohtumistel käia jne. Kui ümbritsevad inimesed seda ei tolereeri, siis jällegi väheneb tõenäosus, et noored lapsi otsustavad saada.
4. Robotitest ja automatiseerimisest ka
Sellest räägiti enne mind pikalt ja on juba ka üsna laialt teada mure/võimalus.
Minu meelest võiks meie siht olla lihtne:
– las robotid teevad seda tööd, mida noored teha ei taha;
– las noored õpivad seda, mis neile huvi pakub;
– ja siis võimaldame neil teha seda tööd, mis läheb kokku nende haridusega.
Selleks, et nii juhtuks, oleks vaja strateegilist lähenemine riigi ja tööandjate poolelt – ärme koolita inimesi valdkondades, kus saaks automatiseerida ning toetame automatiseerimist kõikjal, kus näha, et noored töötada ei taha.
Ja viienda teemana tõstatus mitteplaneerituna läbivalt harituse küsimus
Meil (ja mujal) on toimunud hariduse tööriistaks muutmine, harituse väärtustamise asemel.
Haritus on ja peaks olema aga ise väärtus ühiskonna jaoks – kõrgemalt haritud inimesed oskavad väärtustada rohkemaid asju raha kõrval. Tahavad siin leida elukaaslast. Ning on paremini valmis ka automatiseerimise poolt põhjustatavateks tööturu muutusteks. Seega mina tahaks elada haritust väärtustavas Eestis.