Demokraatliku arutelu takistused internetis

Esialgu avaldatud Sirbis.

Kahes varasemas loos (Sirp 13. I ja 2. VI) olen käsitlenud lootusrikast hüpoteesi, mille järgi võib ühismeedia negatiivse mõju kõrval (Eesti) Facebooki gruppides kohata ka laiema demokraatliku arutelu arendust, ning võrdlesin neis toimuvat saksa ühiskonnateoreetiku Jürgen Habermasi kirjeldatud salongidega. Käesolevas loos võtan kriitilisema hoiaku ning püüan mõtestada mõningaid arutleva demokraatia ees seisvaid takistusi.

Keeleuurija Rodney H. Jones1 väidab, et tihti satutakse internetis suletud suhtlusmustritesse, kus järjest rohkem suhestutakse sama arusaamaga inimestega ning nende arusaamu maailmast ei sea kahtluse alla teistsuguse maailmavaatega inimeste argumendid. Sellised mustrid võivad aga viia agressiivse ja polariseeriva aruteluvormini. Sedasorti konfliktset arutelu on internetiuurijad nimetanud leimimiseks (flaming). Tegemist on internetis toimuva suhtlusega, mis on vaenulik, agressiivne ja sisaldab sageli ka roppusi.2 Kuigi leimimist on halvaks pandud, ei suudeta seda täpselt tuvastada, kuna kontekst muudab sisu tähendust: solvang ei ole alati solvang, sõprade vahel võib see olla kokkukuuluvuse väljendus. Näiteks pärast seda, kui Donald Trump oli USA presidendivalimiste kampaania ajal Hillary Clintonit iseloomustanud sõnapaariga „vastik naine“ (nasty woman), hakkasid feministid seda väljendit irooniliselt kasutama üksteise kohta.

Leimimist on interneti kaudu vahendatud rohkem aruteludes, kuna neis on vähem sotsiaalseid signaale, nt näoilmed, kehaasend või pilk. Nende puudumine tingib omakorda ka rohkem deindividualiseerimist ehk käitumist, mis ei lähtu indiviidi sisekaalutlustest, vaid järgib grupi eeskuju. Deindividualiseerimise tulemusena tunneb indiviid oma käitumise eest ka vähem isiklikku vastutust. Näiteks võib siin tuua klassikalise 1971. aasta psühholoogiaeksperimendi, kus tudengid olid vangid ja vangivalvurid ning rollimängu käigus hakkasid vangivalvureid mänginud tudengid võimutsema, läksid vange mänginute suhtes isegi vägivaldseks.3Kommunikatsiooniuurijad Patrick B. O’Sullivan ja Andrew J. Flanagin väidavad, et kuna internetivestlused ei ole nii individuaalsed, kui on seda füüsilises keskkonnas, siis allutakse neis grupinormidele täielikumalt. Allumine väljendub näiteks siis, kui mõnes grupis muutub loomulikuks kellegi (näiteks pagulase) surma üle rõõmustamine või kui mõni grupi ideoloogiaga vastuollu sattunu langeb teiste liikmete verbaalsete rünnakute ohvriks, kuni ta grupist lahkub.

Tahtlik arutelu takistamine

Pärast seda, kui Donald Trump oli USA presidendivalimiste kampaania ajal Hillary Clintonit iseloomustanud sõnapaariga „vastik naine“ (nasty woman), hakkasid feministid seda väljendit irooniliselt kasutama üksteise kohta.

Peale selle, et arutelu kujuneb keeruliseks ka siis, kui kõik tahavad selles osaleda, võib välja tuua ka käitumisviise, mille teadlik eesmärk on arutelu ära hoida või takistada. Arutelu takistaja kui manipulaatori edukus sõltub osaliselt sellest, milline on tema arusaam inimmõtlemisest.4 Inimesed on võimelised üksteise mõtteid lugema teiste inimeste mõttemudelite rekonstrueerimise kaudu.5 Need mõttemudelid on aga tugevalt mõjutatud ja tuginevad jagatud tõlgendusraamidele – jagatud teadmistele, normidele ja väärtustele. Selleks et saada mõttemudelitele suurem ja pikaajalisem mõju, püüavad manipuleerijad kontrollida inimeste sotsiaalselt jagatud tõlgendusraamide kujunemist.6

Üks digitaalse kirjaoskuse komponente on enda ja teiste tähelepanu haldamine. Sellest vaatepunktist kuulub poliitiline võim nendele, kes loovad selliseid tähelepanustruktuure ehk mõtlemisraamistikke, mis teevad infokülluse ja maailma keerukuse paremini arusaadavaks. Sellisteks struktuurideks on ka vandenõuteooriad, mille abil on võimalik keerulisi ja omavahel pealtnäha seoseta sündmusi mõista lihtsa loogika abil. Heaks näiteks on uue maailmakorra teooria, mille järgi maailmas toimuvad sündmused on salasepitsuste tagajärg, nende kulgu juhib ülemaailmne eliit, kelle eesmärk on hävitada valge rass, rahvusriigid ja traditsiooniline eluviis.7 On Facebooki gruppe, kus sellise teooria abil suudetakse seletada iga vähegi silma paistnud ühiskondlikku nähtust ning edukamad on need, kes toimuvat paremini raamistavad. Manipulatiivset kommunikatsiooni võib mõista kui kaheosalist protsessi, mis ühendab kontekstivaliku piirangu ja soovitud eesmärgi ning mille tagajärjeks on sundpiiranguga kontekstis tehtud tõlgendus ning alternatiivsete kontekstiliste eelduste blokeerimine.8 Seda on võimalik teha mitmel viisil, aga laias plaanis tingivad need kõik olukorra, kus on lihtsam mõelda nii, nagu manipulaator soovib.

Üks manipuleerimise viise on lugeja või kuulaja informatsiooniga üleujutamine. Selle võtte muudavad mõjusaks kaks psühholoogiast tuntud fenomeni: kehtivuse efekt ja kokkupuute efekt. Esimene tähendab, et ka aluseta väidete kordamine teeb need usutavamaks, ning teine, et sama stiimuli mitmekordne tajumine suurendab selle meeldivust. Mõlemal juhul on tulemuseks väiksem kriitilisus öeldu suhtes. Üks näiteid sellise käitumise kohta Facebooki gruppides on sama uudise mitmekordne postitamine, mida kohtab ka Eestis. Võimalik mõju grupiarutelule on see, et esialgu nende teemade suhtes kaksipidise arvamusega grupiliikmed on suurema tõenäosusega pärast nn üleujutamist sarnasemalt meelestatud.

Tahtlikuks arutelu takistamise viisiks ja leimimise alamliigiks võib pidada ka trollimist. Nn troll on inimene, kes teeskleb siirast vestluses osalejat, kuid niipea, kui ta on vestlusse võetud, püüab põhjustada nii palju segadust, kui vähegi suudab, samal ajal varjates oma tegelikke eesmärke.9 Selleks on väga palju viise, kuid Facebookis on kõige lihtsamateks näideteks siirana näivad väited või küsimused, mis on tugevas vastuolus grupi liikmete või lehe jälgijate varem väljendatud seisukohtadega.

Mind üllatab, et ma ei ole Eesti Facebooki gruppides, mida ise jälgin, sellist käitumist üldse märganud. Mujal Facebookis, eelkõige lehtedel, olen seda kohanud, kuid mitte gruppides. Võib-olla tuleneb see sellest, et gruppidesse on koondunud sarnaste eesmärkidega inimesed, lehtedele postitatav on aga avalik ja seega on seal rohkem arutlevaid inimesi, kes omavahel ei nõustu või on koguni vaenujalal. Samuti on võimalik, et gruppidest on trollid välja visatud. Mõlemad võimalikud põhjendused on aga omakorda sellised, mis ei pruugi demokraatlikku arutelu soodustada.

Populistlik igiliikur

Veel üht huvitavat arutelu takistavat nähtust on keeleuurija Ruth Wodak nimetanud populistlikuks argumenteerimiseks.10 Populismi mõistab Wodak kui arusaama, mis jagab ühiskonna kaheks: puhtaks rahvaks (just rahvaks kui tervikuks, mitte indiviidide kogumiks) ja korrumpeerunud eliidiks. Nende kõrval on alati ka nn üldine tahe, mida vastandatakse elitarismile ja pluralismile.

Wodak selgitab, et poliitikas saab lihtsate lööklausetega oskuslik meediatöö tähtsamaks kui sisuline poliitika. Populistlikud liikumised on tabanud tasakaalu autoriteetsuse-legitiimsuse ja populismi vahel. Seda sageli nähtuse abil, mida Wodak nimetab šokeerimiseks (scandalization) ja dramatiseerimiseks ning mis vastanduse süvendamise abil lisab nende liikumisele toetust. Sealjuures püüavad populistlike liikumiste eestvedajad võtta autoriteedi päästvat ja kõiketeadvat rolli.

Wodak toob välja strateegia, kus pärast millegi skandaalse ütlemist raamistab populist igasuguse kriitika rünnakuks enda vastu, seades nii hoopis enda ohvriks, kellele tuleb kaasa tunda. Sellega pannakse meedia kehva olukorda: kui skandaalne avaldus jäetakse kajastamata, võib jääda mulje, et tegu ei peeta valeks, kui kajastatakse, siis levitavad nad seda ise edasi ning lisavad tõendust populisti väitele, et meedia on tema vastu. Seda nimetab Wodak parempopulistlikuks igiliikuriks ja võtab kokku järgmiste sammudega: 1. skandaali provotseerimine; 2. rassistliku sisu eitamine; 3. skandaali uuesti defineerimine ja võrdsustamine hoopis teiste ideedega; 4. enda ohvrirolli asetamine; 5. olukorra dramatiseerimine ja ülepaisutamine; 6. rõhumine sõnavabadusele ja kriitikatalumatusele; 7. olukorra tagant vandenõu avastamine ja süüdlaste otsimine (nt eliit); 8. pooliku vabanduse, mis rõhutab eeltingimusena mõtet, et keegi võis asjast valesti aru saada, esitamine; 9. uue skandaali provotseerimine ajal, mil vastaspool on jõudnud end koguda ja hakkab vastuargumente esitama.

Sellise tegevuse tagajärjel nihkub poliitiline arutelu aina paremale, avalikkus väsib skandaalidest ja see omakorda virgutab populiste tähelepanu pälvimiseks minema veelgi äärmuslikumaks. Facebooki gruppide siseselt mina sellist igiliikurlikku käitumist arutelude takistusena eriti ei ole leidnud, küll aga osalevad grupid mõnikord neis protsessides võimendajate ja argumentide kogumise kohana. Küll aga suunavad need skandaalid gruppides tähelepanu ja raamistavad teemasid.

Seega on demokraatlikul internetiarutelul mitmesuguseid piiranguid, mis takistavad täitumast mu optimistlikke lootusi, mida nägin Habermasi salongide analoogias. Samal ajal jälgin lootusrikkalt neid suletud Facebooki gruppe, kus ühtlasemate vaadete kandjad rahumeelsemalt, vähem trollides ja manipuleerides seisukohti kujundavad ja maailmaga suhtlevad.

1 Rodney H. Jones, Technology, democracy and participation in space. Rmt: Handbook of Communication in the Public Sphere. Toim R. Wodak ja V. Koller. Mouton de Gruyter, 2008, lk 429–446.

2 Patrick B O’Sullivan, Andrew J. Flanagin, Reconceptualizing ‘flaming’ and other problematic messages. – New media & society 2003, nr 5, lk 69–94.

3 Craig Haney, Curtis Banks ja Philip Zimbardo, Interpersonal Dynamics in a Simulated Prison. – International Journal of Criminology and Penology 1973, nr 1, lk 69–97.

4 Sten Hansson, Calculated overcommunication: Strategic uses of prolixity, irrelevance, and repetition in administrative language. – Journal of Pragmatics 2015, nr 84, lk 172–188.

5 Teun A. van Dijk, Discourse and knowledge. Rmt: The Routledge Handbook of Discourse Analysis. Toim. J. P. Gee ja M. Handford. Routledge, 2012, lk 587–603.

6 Teun A. van Dijk, Discourse and manipulation. – Discourse & Society 2006, nr 17, lk 359–383.

7 Mari-Liis Madisson, The Semiotic Construction of Identities in Hypermedia Environments: The Analysis of Online Communication of the Estonian Extreme Right. Doktoritöö. Tartu Ülikool, semiootika osakond, 2016.

8 Steve Oswald, Didier Maillat ja Louis de Saussure, Deceptive and uncooperative verbal communication. Rmt: Verbal communication. Toim. A. Rocci ja L. de Saussure. Walter de Gruyter, 2016, lk 509–535.

9 Claire Hardaker, „Uh…not to be nitpicky,,,,,but…the past tense of drag is dragged, not drug.“ An overview of trolling strategies. – Journal of Language Aggression and Conflict 2013, nr 1, 58–86.

10 Ruth Wodak, The Politics of Fear. What right-wing populist discourses mean. SAGE Publications, 2015.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s