Minu väike soov Eesti Vabariigi 99. aastapäevaks – andestame üksteisele rohkem

Esialgu postitasin selle oma Facebook’i seinale. Hiljem avaldasid ka Postimees ja Delfi. Foto on tehtud presidendi vastuvõtul Delfi fotograafi poolt.

Mul on üks väike soov vabariigi aastapäevaks. Ma jagan seda lootuses, et nii võiks see tõenäolisemalt täide minna.

Nimelt on mul üks mure tekkinud. Juba mõnda aega on mulle tundunud, et me oleme unustanud, kuidas üht lihtsat asja teha. Sellist lihtsat asja, mis on samal ajal nii võrreldamatult vajalik ja oluline ühiskonna toimimiseks.

See on aeg-ajalt üksteisele andeks andmine.

Inimesed on kogu aeg vigu teinud. Siis palunud andeks ning end parandada püüdnud. Vahel edukalt, vahel mitte. Aga see oli võimalik.

Täna ei ole enam nii. Tänu internetile on meie kollektiivne mälu täiuslik. Mitte ühtegi ebaõnnestumist ei unustata! Iga viga on võimalik igal ajahetkel uuesti oma terviklikkuses välja otsida ja kõigile meelde tuletada. Piltide, videode, artiklite, intervjuude ja kõige muuga. Sotsiaalmeedias tõuseb emotsioon kohe lakke ning hukkamõist saabub välgukiirusel.

Andestamine on muutunud nii raskeks. Ent see ei tähenda, et me seda enam tegema ei peaks. Või selle poole püüdlema. Mulle tundub, et me peame õppima ühiselt selles uues olukorras andestamist.

Andestamine ei tähenda ka, et tehtu olematuks muutuks. Ei, tehtu jääb. Ja iga viga ei saa andestada. Muidugi mitte, mõnele asjale tulebki täie jõuga vastu seista. Kuid me oleme jõudnud tänaseks teise äärmusesse, kus peaaegu midagi ei andestata. Me ei usu inimesi, kui nad püüavad andeks paluda. Me ei lase tunnistada oma eksimusi, end uuendada ja saada paremaks. Iga eksisamm jääb inimesega igaveseks.

Eesti on aga liiga väike ja liiga kallis, et inimesi ühekaupa iga vea eest maha kanda. Meil ei ole inimesi raisata. Igaüks loeb ja peab lugema. Meil ei olegi väga muud valikut. Alternatiiviks on see lõputu vihkamise süvenemise spiraal kus me praegu oleme. Kus iga grupp kahtlustab teist järjest hullemates koledustes, järjest õelamates vandenõudes, järjest absurdsemates maailmavaadetes. Ükskõik kas räägime sallivusest või rahvuslusest, lihatootmisest või veganlusest, rahva jätkusuutlikkusest või võrdsetest õigustest. Ja sellest vihast ei võida keegi, isegi need mitte, kes sellest ajutist poliitilist võitu otsivad. Ent pikas perspektiivis ei ole Eestil võimalik sellest võita.

Seepärast tahaksin täna meile kõigile soovida julgust vahel andeks anda. Töökaaslastele, sugulastele, ajakirjanikele, poliitikutele, internetikommentaatoritele ja teistele. Muidu avastame ühel hetkel, et oleme kõik maha kandnud. Kõik kes kunagi on midagi teha proovinud, midagi öelda julgenud. Muidu avastame ühel hetkel, et avalikes rollides on alles ainult teflon-inimesed, paksunahalised ja ükskõiksed. Sellised, kellele kriitika – isegi õigustatud kriitika – korda ei lähe. Ja see oleks demokraatliku vabariigi lõpu algus, sest me oleme tõrjunud kõik need, kes hoolivad.

Seega soovin ilusat 99ndat meile kõigile ning rohkem julgust andeks paluda ja andeks anda, et ka järgmised 99 tuleksid!

#EV99 #julgeEesti

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s