Karl Popper teadis, et Trump tuleb

Esialgu avaldasin selle loo Facebook’is, hiljem avaldati ka Postimehes.

Eileöise debati valguses panin kiirelt kirja mõned mõtted.

Olen viimastel kuudel Karl Popperit üle lugenud (Avatud ühiskond ja selle vaenlased) ja mulle tundub, et Popper sai aru millestki, mille me oleme laiemalt justkui unustanud – et inimesed ei ole fundamentaalselt muutunud. Et igasugune progress on suuresti institutsionaalne ning inimesed on iga hetk valmis langema tagasi hõimuühiskonda. Et hõim on meie jaoks jätkuvalt kõige loomulikum olemise viis. Et igas ühiskonnas, ükskõik kui arenenud see ka ei ole, on nö “hõimupotentsiaal” ikka alati sees.

Ning läbi ajaloo on populistid seda meie sisemist “nuppu” ära kasutanud. Hirmutanud valijaid, näidanud jõudu ja jultumust, tekitanud tugevaid emotsioone.

Trump ei peaks selles mõttes üldse olema üllatus. Et rahvas on võimeline suurtes hulkades ka arenenud demokraatiates toetama jõudu seaduste asemel (“If I win, you’ll be in jail“). Et Vabariiklaste valijabaas ei näe probleemi “väikeses poistevahelises” locker room talk’is. Või mõttes, et terroristide tabamisel on õigustatud tsiviilisikute massiline tapmine ja kahtlusaluste piinamine. Ükski neist ei peaks olema meile üllatus.

Pärast maailmasõdu me justkui teadsime, milleks inimesed võimelised on, aga siis vist unustasime selle ära. Muutusime liiga enesekindlaks. Hakkasime arvama, et oleme “arenenud”. Aga me eksisime. Kui me laseme oma institutsioonidel iganeda järjest kiiremini muutuvas maailmas (eelkõige tehnoloogilises keskkonnas ja sel teemal eelkõige interneti arengu tingimustes), siis need ebaõnnestuvad paratamatult. Demokraatia toimimiseks vajalikud institutsioonid ei ole suutnud näiteks sotsiaalmeedia arengutega kaasas käia ning me sööme selle ebaõnnestumise vilju.

Avatud ühiskonnad ei saanud valmis pärast maailmasõdu, neid on pidevalt vaja uuesti ja uuesti taasehitada. Senine rahu püsis tänu sellele, et elus oli piisavalt inimesi, kes kogesid ise maailmasõdade julmust (ja sedagi suuresti vaid lääneriikides). Paistab, et põlvkondade vahetumisega on see kogemus unustatud ning inimesed jätkanud inimene olemist. Korraga võimelised nii paljuks heaks ja ilusaks ning samal ajal nii kohutavalt paljuks julmaks…

…ja mida Popper soovitaks teha? Ega kindlalt saa väita, aga mina arvan, et ta soovitaks panustada institutsioonidesse. Panna oma aega ja raha märkimisväärselt rohkem demokraatlike institutsioonide pidevasse tõenduspõhisesse arendamisse. Olgugi, et see SPK kasvuna ei hakkaks kohe väljenduma või väga seksikalt ei kõla. Hõimuühiskonda tagasiminek kõlab aga ehk veelgi halvemini.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s