TEDGlobal mõtted: kaks lihtsat asja, mida Sa saad ISISe mõrvade osas ette võtta

Marie Antoinette hukkamine 1793. aastal

Esialgu avaldatud DD Akadeemia juhtimisportaalis.

Üks Londoni ürituse* kõige meeldejäävamaid kõnesid minu jaoks oli kindlasti Oxfordi antropoloogi Frances Larsoni pilk peade maharaiumise ajalukku. Seda nii ajaloolise vaate üllatavate faktide kui ka probleemi suure ajakohasuse tõttu. Lisaks veel ka tõesti seetõttu, et oma kõnes jõudis ta konkreetse üleskutseni, mida iga inimene ise ära saab teha. Aga iga asi omal ajal, sukeldume esmalt keha ja pea eraldamise põnevasse ajalukku.

Meelelahutus

Tuleb välja (ilmselt mitte väga üllatuslikult), et inimestele on läbi ajaloo pakkunud julmused palju rõõmu. Selle väite üheks kõnekamaks illustratsiooniks tõi Larson giljotiini leiutamise ja selle esmakasutuse aastal 1792. Nimelt kui meie tänapäeval mõtleme, et giljotineerimine oli üks julm ja ebainimlik tegevus (rääkimata avalikust giljotineerimisest), siis leiutise kaasaegsed, esimesed pealtvaatajad leidsid, et tegemist on liiga valutu ja kiire tapmisviisiga. Esimesel giljotiiniga hukkamisel nõudsid rahvamassid karjudes tagasi vanu häid, verisemaid, kauem kestvaid ja piinarikkamaid tapmismeetodeid. Rahvamassid leidsid, et giljotineerimine on nii igav, et seda ei ole isegi mõtet vaatama minna.

Julmuste taseme langemisest hoolimata võis veel 19. sajandi lõpu Inglismaal keskmist poomist või pea maharaiumist vaatamas olla 4000 – 5000 inimest. Mis ei ole aga võrreldavgi 1605. aasta Suurbritannia Püssirohuvandenõu osaliste hukkamisega, mille pealtvaatajate seas oli ei rohkem ega vähem kui 100 000 inimest!

Püssirohuvandenõu osaliste hukkamine 1605. aastal

Videokaamera ja Google

Prantsusmaa viimane avalik giljotineerimine toimus aastal 1939, kui asjaolude kokkulangemisel õnnestus ühel pealtvaatajal varajase videotehnikaga hukkamine linti võtta ja esmakordselt jäädvustus selline sündmus kõigile järelvaatamiseks (mida on tänase päevani võimalik Youtube’i vahendusel vaadata). Nädal pärast seda keelati Prantsusmaal avalikud giljotineerimised ära, kuid hoolimata sellest oli alanud uus ajastu. Videohukkamiste ajastu.

Uue aja “kuldajastuks” sai Iraagi sõda. Iga uus videohukkamine läks Google’i otsingutulemustes enim otsitud märksõnade sekka keskmiselt ühe päevaga ja sageli kuni kuuks ajaks. Hukkamisvideotele tekkis globaalne asünkroonne publik, kelle käsutuses on need 24/7 paari nupulevajutusega.

Modernne klassika

Larson alustas oma kõnet tegelikult ajalises mõttes just teisest otsast – tänapäevast – ning läks kohe kõige olulisema idee juurde. Meedias on ISISe tegevust kajastatud kui tagasiminekut keskaega või veel kaugemasse minevikku. Ning me oleme selle idee kollektiivselt üsna hästi omaks võtnud. Larson vaidlustab selle intuitiivse idee ja väidab täpselt vastupidist: ISISe hukkamised on justnimelt tänapäevase massi- ja sotsiaalmeedia leiutis. Ilma nendeta ei oleks tema hinnangul tänases vormis ISISe mõrvu.

Täna on nimelt ISISe-laadsete organisatsioonide eesmärk justnimelt globaalne tähelepanu ja hirm. Ilma massi- ja sotsiaalmeedia laialdase videote levitamiseta ei saaks ISIS oma eesmärki täita.

Isiklik vastutus

Internet tekitab võltsi distantsitunde materjalist. Arusaama, et meie tegevus ei mõjuta midagi ja et me oleme lihtsalt passiivsed pealtvaatajad. Isegi kui juttu on hukkamisvideotest.

Kaader ISIS'e videost 2015. aastal

Tõde ei saaks olla sellest tundest kaugem. Tundub olevat üsna selge, et hukkamisakti lahutamatuks osaks (ja võib öelda, et isegi peamiseks eelduseks selle toimumisele), on anonüümsed internetivaatajad üle maailma. Kui ei oleks vaatajaid, siis ei oleks ka hukkamisi. Vähemalt mitte sellisel eesmärgil.

Siit jõuamegi selgelt võimaluseni isiklikult midagi ära teha. Larson oli ise pigem mures, et isegi kui inimesed sellest probleemist aru saavad, siis see ei hoia neid ikka tagasi neid videosid vaatamast. Minul on rohkem usku meie enesekontrolli. Mulle tundub, et me saame teha kaht väga lihtsat asja: 1) ise selliseid videosid mitte kunagi avada ja levitada; 2) kui Frances Larsoni TED kõne avaldatakse, siis seda levitada seni, kuni maailma ei ole jäänud ühtki inimest, kelleni see mõttekäik ei oleks jõudnud.

* Tegemist on kõnega TEDGlobal konverentsilt Londonist. Üritusest pikemalt siin (avaneb uues aknas).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s