Kas usaldamatuse või küpsiste Eesti?

Esialgu avaldatud Postimehehe arvamusküljel.

Peatselt on meie ees jälle valimised. Ma vihkan valimisi. Mitte seda demokraatlikku protsessi või suuri pilte inimeste nägudest üle linna, bussipeatustes ning kondoomipakil. Isegi mitte seda, kuidas muidu mõistlikud poliitikud viskavad järgmise nelja aasta nimel nurka oma väärikuse ja põhimõtted. Kuidas võidu nimel võimendatakse oma vastaste eksimusi nii kõvasti üle kui vähegi võimalik – hoolimata sellest, et see näiteks meie riigi julgeolekut otseselt kahjustada võib. Nagu IRL, kes soovib paista rahvusriigi kaitsjana ning samal ajal koos sotsidega Ligi sõnavõtust rahvusliku konflikti kasvatasid. Keskerakonnast ei maksa sel teemal isegi rääkima hakata.

Kõige rohkem vihkan ma aga seda, milliseks see meid muudab. Meid kui valijaid. Kes me iga järgneva valimisega tunneme ise järjest rohkem, et me ei saa usaldada ja uskuda mitte kedagi. Et keegi ei ole piisavalt hea, et meid ausalt esindada ja meie riiki juhtida. Mingis mõttes on sellest saamas meie kollektiivne kõverpeegel, millest vaatame iseendale vastu ja näeme üht usaldamatut ja rehepaplikku rahvast. Ning sellest saab omakorda usaldamatuse nõiaring, mis kandub üle ka teistesse eluvaldkondadesse.

Inimesed arvavad, et arstid lähevad Soome parema palga peale. Mõned neist arvavad ka ise seda. Kuid rääkides peaaegu ükskõik millisega neist leiad kiiresti hoopis teistsugused põhjused ja lood. Sellest, kuidas seal ei saadetagi kolleegi vihaselt minema, kui nõu küsima minna, või kuidas uut tulijat tervitatakse koogi ja lilledega ning naaber küpsetab tervituseks küpsiseid. Samasugused lood jõuavad meieni ka Ameerikast ja Austraaliast ning paljudest teistest sihtkohtadest ja elualadelt. Algul mindi raha pärast, kuid jäädi hoopis teistel põhjustel. Ning tagasi tulles hakkab häirima hoopis miski muu.

Sel nädalavahetusel toimus TEDxTartu konverents, kus Riina Raudne rääkis müütidest, mida Eesti mehed iseendale alkoholi joomise õigustuseks räägivad. Et eestlased ongi üks vaikne, endassetõmbunud, tige, külm ja ebameeldiv rahvas, kelle ainsaks pääseteeks orjuse ja raske ajaloo itkest on põgenemine võimalikult sügava pudeli põhja. Aitäh, alkoholitootjad, et te seda tunnet iga oma reklaamiga sügavamale meie sisse tambite.

Kõigi nende lugude valguses on hakanud mulle järjest rohkem tunduma, et oleme riigi ja rahvana jõudnud uude ajajärku. Punkti, kus «rohkem raha» enam ei aita.

Suvisel Arvamusfestivalil olin ühes debatis koos Jaak Niguliga. Kes, olles pidevalt Eesti ettevõtjate nimel sõna võtnud sel teemal, väljendas oma arusaama, et ühiskond jaguneb kaheks – maksumaksjad (tema ja mõned veel) ning maksuraha kulutajad. Tulupool ja kulupool. Ma kadestan teda, mitte paljud inimesed ei ole saanud enda jaoks maailma nii lihtsaks ja selgeks.

Kuid ma ei saa temaga kuidagi nõustuda. Sest ta on teinud fundamentaalse vea. Ta on ajanud sassi vahendi ja eesmärgi. Nii juhtub vahel. Nagu öeldakse, kui inimese ainsaks tööriistaks on haamer, siis ühel hetkel hakkab kõik paistma naelana. Jaak Nigul esindab «vana kooli» mehi, kes on jäänud kinni eelmisse ajajärku, haamer kindlas haardes. Kes kaitsevad tolle aja väärtusi ning arusaamu. Kes usuvad jätkuvalt, et piisab meil vaid tõsta keskmist tootlikkust, müüa rohkem, teenida rohkem kasumit, maksta rohkem maksu ning siis saabubki Eesti õuele õnn.

Ning kuigi see valem on meid teeninud hästi siiani, siis nüüd on selle aeg otsa saanud. Sest inimesed tunnevad sees, et nad ei taha enam niimoodi. Et raha ja karjääri ja uue auto nimel ei maksa elada. Et me ei ela siin selleks, et teha Eestit paremaks. Vaid et me teeme Eestit paremaks selleks, et siin oleks parem elada. Et siin oleks hea elada. Ja töötada. Ja hoolida. Ja armastada (ükskõik mis soost või nahavärviga inimest).

See on meie uus reaalsus. Ning see on Eesti, kus mina tahan elada ja mille nimel töötan. Ja ma ei ole üksi. Sest hoolimata kõigist märkidest, mis tõendavad justkui vastupidist, on meie ümber ka järjest rohkem inimesi, kes sama eesmärgi nimel töötavad. Need on Helen Sildnad ja Tiina Lokkid, Taavi Kotkad ja Kristi Liivad ning tuhanded teised inimesed, kes töötavad väsimatult selle nimel, et siin oleks järjest parem elada. Need inimesed on kõikjal meie ümber ning kui me vaid tahaksime, siis võiksid hoopis nemad olla meie rahva tõeline peegel.

Sest me kõik oleme võimelised heaks. Me kõik oleme võimelised hoolima ja uskuma ja armastama. Isegi kui me eestlastena seda sõna väga pruukida ei tahaks.

Seda ma kutsungi meid üles rohkem tegema. Uskuma enda headusse ja enda võimetesse. Alles siis, kui õpime rahva ja iga inimesena armastama ja aktsepteerima iseennast, alles siis saame me sellise Eesti, nagu me tahtsime. Saame poliitikud, kes ei valeta, arstid, kes ei lahku, õpetajad, kes arendavad meie lastes loomingulisust, ja naabri, kes küpsetab tervituseks küpsiseid.

Rohkem armastust, kallid eestlased. Ükskõik, mis keelt te räägite, mis värvi teie nahk, kus riigis te täna elate või kui väga käib naaber närvidele. Meie kodu on täpselt nii hea, kui palju me seda julgeme armastada ja kui suure hoolega seda kasvatame.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s